Sada aastat sõjaväelisi haridusasutusi Eesti Vabariigis

Eesti maa ja rahvas on näinud ning tundnud sõjategevust sajandeid – see on olnud me pärisosaks olenemata riigikorrast ja valitsejaist. Sõjaväelase elukutse ja vajaliku ettevalmistuse omandamise ajalugu on oluliselt lühem. Sõjaväelise hariduse omandamine on kaasnenud ühiskonna ja rahva vabaduste ja õiguste arenguga, ent olnud kohalikule elanikkonnale ligipääsetav juba 19. sajandist ning seda peaasjalikult Tsaari-Venemaa õppeasutustes.

Sõjaväeline haridus 20. sajandi esimesel poolel

Omariiklus ja ennekõike Vabadussõda 1918–1920 tõstatasid loomuliku vajaduse sõjaväelise hariduse andmise ja sõjaväeliste juhtide ettevalmistamise järele oma riigis. Veel Vabadussõja ajal, 3. aprillil 1919, asutati Eesti Vabariigi Sõjakool, mis sai esimeseks omanäoliseks õppeasutuseks vastloodud vabariigis. Algsed kursused kestsid sõjaaja tõttu kõigest neli kuud, kuid võimaldasid siiski anda kursuslastele hädavajalik, et saata lõpetajad rindele lipniku auastmega. Sõjaaja korralduselt mindi rahuaja programmile Sõjakoolis üle 1920. aasta 1. oktoobril. Õpet hakati andma nii jala-, ratsa- ja suurtükivälelastele kui ka mereväelastele. Sama aasta lõpust alustasid Sõjakoolis lisaks 11 kuud kestvad nn abiväe ohvitseride kursused, mille eesmärgiks oli anda täiendavaid teadmisi Esimese maailmasõja ajal Vene sõjaväe lipnike kooli lõpetanud ja sõjas karastunud ohvitseridele õppe- ja juhtimistööks ning teenistuse jätkamiseks rahuaja tingimustes. Lisaks Sõjakoolile asutati 1920. aastal Mereväe Kadettide Kool. Samasse aastasse jäi Sõjaväe Tehnikakooli moodustamine. Seal loodeti hakata ette valmistama kaadriohvitsere-tehnikuid, kuid kooli jõudis enne selle sulgemist 1923. aastal vähese vajaduse ning eelarvelise kokkuhoiu kaalutlusel lõpetada vaid üks lend. 1921. aasta jaanuaris asutati Allohvitseride Kool ajateenijate-allohvitseride väljaõpetamiseks ning 1921. aasta septembrist käivitati õppetöö nn Kindralstaabi kursustel, mille eesmärgiks oli valmistada ette isikkoosseisu noorematele Kindralstaabi ametitele ning anda täiendavat õpet väeosade ülematele. 1922. aastal käivitati Sõjakooli juures reservohvitseride õpe (alates 1923. aastast aspirantide kursus).

Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused Tondil, Tallinnas. 20.saj esimene pool.

Sedasi oli pelgalt paari-kolme aastaga tekkinud Eesti Vabariigis mitu sõjaväelist haridust pakkuvat asutust või eraldiseisvat kursust. Tehnikakooli sulgemise taustal tõstatus diskussioon asutuste võimalikust liitmisest – ennekõike rahalisel, aga ka administratiivpersonali kokkuhoiu kaalutlusel. Arutelu päädis 28. augustil 1923. aastal sõjaminister Ado Anderkoppi valitsusele tehtud ettepanekuga moodustada n-ö ühendõppeasutus ning koondada Allohvitseride Kool, Mereväe Kadettide Kool, Sõjakool ja Kindralstaabi kursused. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 1923. aasta otsusega loodi Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused[2] asukohaga Tallinnas Tondil

ning selle uus koosseis ja struktuur hakkas kehtima sama aasta 1. oktoobrist. Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste esimeseks ülemaks kutsuti reservist kolonel Jaan Rink, kes oli sõjaväelise hariduse omandanud Venemaal ja teeninud mitmetel Eesti Vabariigi sõjaväe juhtivatel ametikohtadel.

Sõjakooli hoone 20. sajandi esimesel poolel.

Aastate vältel toimus Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes mitmeid administratiivseid muudatusi. Muuhulgas suleti ja avati erinevaid kursuseid, struktuuriallüksusena nimetati Kindralstaabi kursused 1925. aastal ümber Kõrgemaks Sõjakooliks, Allohvitseride Kool 1936. aastal Lahingukooliks, 1936. aastal taasasutati Sõjaväe Tehnikakool jne. Olulisemad muudatused leidsid aga aset ennekõike õppekavade arenduses, õppe sisus, õppemetoodilises tegevuses ja õppevara koostamises. Esile võib tuua muudatusi, millega pöörati pilk eeskuju võtmiseks Lääne sõjaväeakadeemiate poole. Algne ja ennekõike teoreetiline auditoorne õpe pidi omandama praktilisema ilme, et tagada rahuaja ametikohtade nõuetele vastavate praktiliste oskustega sõjaväelaste järelkasv. Õppemetoodiliselt rõhutati loengute ja pelga teooria osakaalu vähendamist ning vajadust õpetada töömeetodeid, arendada mälu, iseseisvat mõtlemis- ja tegutsemisvõimet. Keskmesse seati taktikaõpe, mida teised ained pidid toetama. Kindralstaabi ja hilisema Kõrgema

Sõjakooli kursuste kohta tuleb lisaks toonitada kõrgemate ohvitseride õpetamise laiemat hariduslikku eesmärki avardada õppetegevuse kaudu nende üldist sõjaasjandusega seotud silmaringi ning valmistada neid ette sõjateaduslikuks tööks ja tegevuseks.

Sõjaväelise hariduse arengu katkestas Nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused likvideeriti.

Sõjaväelise haridussüsteemi taastamine

Iseseisvuse taastamise järel alustati taas sõjaväelaste koolitamist. Nii nagu 20. sajandi esimesel poolel, käivitati 1991. aastal esmalt lühiajalised ohvitseride kursused. Eesti Sisekaitse Akadeemia asutamisega 1992. aastal loodi akadeemia struktuuri kaitsekolledž[3], kus alustati ohvitseriõppe andmist nelja-aastase kestusega õppekavade järgi. Avati kaks õppesuunda: kaitseväe ja piirivalve eriala. 1993. aastal nimetati Eesti Sisekaitse Akadeemia ümber rakenduskõrgkooli staatusega Eesti Riigikaitse Akadeemiaks. Kaitsekolledži tegevust Siseministeeriumi haldusalas ja Riigikaitse Akadeemia allasutusena pidi hakkama korraldama Kaitseministeerium, kes vastutas nii õppekavade koostamise, õppe- ja kasvatustöö korraldamise, määrustikupärase tegevuse kontrollimise ning vajaliku varustuse-vahendite olemasolu eest. Esimene lend ohvitsere lõpetas Riigikaitse Akadeemia 1996. aasta suvel, millele järgnes veel kolme lennu jagu Riigikaitse Akadeemia lõpudiplomiga ohvitsere, seda nii kaitseväe kui piirivalve erialal.

1990 aastate teisel poolel hakati taas rääkima iseseisvast sõjaväelisest haridusasutusest. Eesti Riigikaitse Akadeemia kõrval oli kaitsejõudude koosseisu 1995. aastal loodud kaitsejõudude väljaõppekeskus, kes tegeles lühiajaliste kursuste ja väljaõppe teemadega. 1997. aastast kandis see nimetust Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste väljaõppekeskus. 1992. aastast tegutses kaitsejõudude koosseisus eraldiseisva struktuuriüksusena ka Allohvitseride Kool. Nii oli tasahilju hakanud tekkima 1923. aastale eelnenud olukord, kus sõjaväelaste ettevalmistamine toimus erinevates organisatsioonides, asutustes või kursustel ning puudus ühtne ja arusaadav koolitussüsteem. Eesti Riigikaitse Akadeemia osana tegutsev kaitsekolledž oli vaid üks osa suuremast asutusest. Korraga tegutseti põhimõtteliselt kolme ministeeriumi haldusalas, probleeme oli õpetava koosseisu ja rahaliste vahenditega. Nii said alguse tulised vaidlused ohvitseride hariduse Eesti Riigikaitse Akadeemia koosseisust lahkulöömise ning eraldiseisva haridusasutuse moodustamise üle. Viimased 20 aastat on näidanud, et toonase kaitseväe juhtkonna ning neid toetavate poliitikute tahe jäi peale. Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1998. aasta määrusega nr 52 asutati Eesti Riigikaitse Akadeemia kaitsekolledži ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste väljaõppekeskuse baasil iseseisva kõrgkoolina Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, mis kolis 1999. aastal Tallinnast Tartusse Riia mäele. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustest sai ainus sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseline kõrgkool Eesti Vabariigis. 2010. aastal toodi õppeasutuse koosseisu ka Lahingukool. Selle sammuga sai lõpule viidud allohvitseride ja ohvitseride hariduse koondamine ühte õppeasutusse. Võib öelda, et 1923. aastal asutatud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused olid omamoodi koju jõudnud.

Nele Rand, MA 
KVÜÕA õppeosakonna juhataja

[1]Teksti koostamisel on kasutatud järgmisi allikaid: Seene, Andres 2011. Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940. – Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; Väättänen, Lauri 2003. Ohvitserikursustest sõjakooliks. Tallinna Kase tänavast Tartu Riia mäele. – KVÜÕA toimetised, nr 2, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 25–35.

[2] 1923–1929 ja 1937–1940 kandis nime Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused, 1929–1937 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.

[3] Sisekaitseakadeemia mälestusraamatutes kasutatud nimetust kaitseväekolledž.