Per aspera ad scientiam militarem

 

„KVÜÕA-d eristab väeosast vaid teadusajakiri ja teaduskonverentsid …“ See intrigeeriv, kuid tõetera sisaldav mõte pärineb ühelt kolleegilt ajast, mil Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA) läbisid esimesi rahvusvahelisi akrediteerimisprotsesse ning teadus-arendustegevus alles hakkas sihipäraseid piirjooni võtma. Kindlasti ei püsi KVÜÕA teadus-arendustegevuse ehk teisisõnu sõjateaduse katus üksnes kahel eelnimetatud sambal, vaid neile on toeks veel teaduspõhine õppetöö ning riigikaitsealased teadus- ja arendusprojektid, sh kutsealane terminiarendus.

 

Sõjakoolist sõjateaduse keskuseks

KVÜÕA on pikki aastaid püüdnud lahendada üsnagi ambivalentset olukorda – kõrgkool versus väeosa, püüdes ühtaegu olla nii riigikaitseline kõrgkool, millel on muuhulgas riigikaitselise teadus-arendustegevuse kohustus, kui ka tõsiselt võetav Kaitseväe struktuuriüksus. Tagasi vaadates võib tõdeda, et see tee pole alati olnud sirge ja sillutatud. Üheks oluliseks teetähiseks on 2016. aasta suvel jõustunud haridus- ja teadusministri määrus, millega lisati Eesti teadus-arendustegevuse valdkondade hulka uus iseseisev teadusvaldkond – sõjateadus ja -tehnoloogia. Neil murrangulistel aastatel KVÜÕA-d juhtinud ning peatselt Kaitseväe etteotsa astuv kin-mjr Martin Herem on seda kommenteerinud järgmiselt: „See võimaldab edaspidi teiste valdkondade teadlasi palju paremini kaasata meie õppetöös ja rakendusteaduslikes uuringutes. Ühtlasi võimaldab see teadlastel esindada meil tehtud teadustööd rahvusvahelisel areenil. See peaks julgustama teadlasi, nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, sõjapidamist teaduslikult uurima.“[1] Termini sõjateadus ametlik kasutuselevõtt on vaieldamatult programmilise tähendusega nii KVÜÕA, Kaitseväe kui kogu Eesti teadusmaailma jaoks ja KVÜÕA töötajatele suur tunnustus senitehtud töö eest. Ühtlasi on see aga ka tõsine proovikivi, kuidas tagada sõjateadusliku teadus-arendustegevuse hea kvaliteet. KVÜÕA ülem kol Enno Mõts on ühes Sõduri artiklis[2] esitanud KVÜÕA töötajate ühistööna sündinud sõjateaduse definitsiooni: „Sõjateadus on interdistsiplinaarne teadusharu, mis uurib sõjalise jõu kasutamist kõigis sõjapidamisvaldkondades kogu konfliktispektri ulatuses.“ Ta jätkab: „Sõna on programm – lühike ja konkreetne termin sõjateadus on oma definitsiooni kaudu selle ilmseks tõestuseks.“ Just selle sõjateadusliku programmi elluviimise teenistuses ongi KVÜÕA õppe- ja teadus-arendustegevus kogu oma interdistsiplinaarsuses.

KVÜÕA on jõudsalt liikunud eesmärgi suunas, mille on 2014. aastal seadnud Kaitseministeerium: kujuneda Eesti sõjateaduse keskuseks ning Kaitseministeeriumi valitsemisala teadus-arendustegevust koordineerivaks keskuseks. Aastatel 2013–2018 KVÜÕA rakendusuuringute keskust (RUK) juhtinud kol-ltn Sten Alliku sõnul tähendab sõjateaduse keskuseks olemine „/…/ poliitika eesmärkide ja põhimõtete valguses suutlikkust tagada kaitsealase teadus- ja arendustegevuse kõrge kvaliteet, sidudes ühte militaar- ja tsiviilteadlaste teadmised, oskused ja pingutused.“[3] KVÜÕA-s tehtava teadus-arendustegevuse peamiseks eesmärgiks on siduda see riigikaitse arengukavast lähtuvate võimearenduse valdkondadega, millest neli – operatsioonianalüüs, eestvedamine, tehnoloogia ja ressursihaldus – on KVÜÕA peavastutusel, ülejäänud valdkondades toetab KVÜÕA teisi vastutavaid institutsioone. See võimearenduse protsess väljendub õppetoolides tehtavas teaduspõhises õppetöös ning tudengite ja õppejõudude uurimistööde üha suuremas seotuses võtmevaldkondadega, samuti RUK-i hallatavates teadusprojektides, koostöölepingutes, tegevväelaste doktoriõpingutes, sõjateaduslikes publikatsioonides ja korraldatavates teaduskonverentsides.

Aastal 2018 on KVÜÕA-l teadus-arendustegevuse valdkonnas ette näidata tõsiselt võetav edulugu, mille eestvedamise ja koordineerimise põhiraskus on viimase viie aasta jooksul lasunud RUK-i õlul. Keskuse eesmärk on toetada Kaitseväe väevõimete arendamist teaduspõhiste uuringute ja uudsete lahenduste väljatöötamise kaudu ning põhiülesanne arendada sõjateadust, et tagada Kaitseväe võimearenduse kestlikkus. Selleks on panustatud rahastamissüsteemi ja edendatud koostööd teiste teadusasutustega. Käivitunud on süsteemne teadus-arendustegevuse ja selleks vajaminevate ressursside planeerimine ning planeeritud tegevuste elluviimine alates uurimist vajava probleemi tuvastamisest kuni teadusprojektide valmimise ja lõpptulemusteni, sh publitseerimiseni. Edukalt on alustatud tegevväelaste doktoriõppega, mille eesmärk on võtmevaldkondadega seotud pädevusloome. Hetkel õpib Tartu Ülikooli doktorantuuris kolm vanemohvitseri, Tallinna Tehnikaülikoolis üks ja Eesti Maaülikoolis üks vanemohvitser. Teaduskraadiga tegevväelastest peaksid KVÜÕA personalipoliitika järgi saama tulevikus oma valdkonna eestvedajad, kes hoolitsevad akadeemilise järelkasvu eest. Suuresti just nendele tugineb edaspidi Kaitseväe võimearendus.

KVÜÕA on viimastel aastatel oma õppejõudude ja teadustöötajate eestvedamisel algatanud ning edukalt ellu viinud mitmeid võimearendust toetavaid teadus- ja arendusprojekte. Muuhulgas on juba välja töötatud arvestatav hulk praktilisi lahendusi, mis aitavad suurendada Eesti kaitsevõimet. Olgu siinkohal mõned neist projektidest ka mainitud: „Kutsealuste tervisenõuded“, „Venemaa infooperatsioonid Ukrainas“, „Venemaa pettetegevus Eestis“, „Sõjaväeliste juhtide arendusprogramm“, „Sõjaväelise juhtimise terminoloogia“, „Riigikaitselise inimressursi kompleksuuring“, „Kaitseväe olukorra- ja lahinguteadlikkus (KOLT)“, „Liikursüsteemide võrdlus“, „Eesti merejulgeolek“, „Sõjalaeva maksumus- ja kulumudel“, „Veteranide suitsidaalsuse kaitse- ja riskitegurid“. Uurimistulemusi on publitseeritud KVÜÕA teadusajakirjades, näiteks võib tuua Sõjateadlase erinumbrid „The Crisis in Ukraine and Information Operations of the Russian Federation“ (2/2016) ja „Ajateenistusest Eesti kaitseväes“ (6/2018) ning ENDC Occasional Papers’i raames avaldatud uuringute raportid „Eesti merejulgeolek“ (nr 5) ja „Russian Information Operations Against Ukrainian Armed Forces and Ukrainian Countermeasures (2014–2015)“ (nr 6).

Teadusprojektide elluviimiseks, võtmevaldkondadel põhineva pädevuse suurendamiseks ning kaitsealase teadus-arendustegevuse võrgustiku loomiseks on KVÜÕA osalusel sõlmitud koostöölepingud mitmete Eesti ülikoolide ja teadusasutustega. 2014. aastal allkirjastasid KVÜÕA, Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool, Kaitsevägi ja kaitseministeerium sõjatehnoloogia-alase pädevuse arendamise koostöölepingu. Koostööleping puudutas tehnoloogiavaldkonda, mis on üks seitsmest kaitsealasest teadus- ja arendustegevuse valdkonnast. Lepingu eesmärk oli teha koostööd õpetamise ning teadus- ja arendustegevuse vallas, seehulgas kaitseväe üldise tehnoloogia-alase teadlikkuse tõstmine, vajalike pädevuste välja arendamine kaitseväes ja ülikoolides, vastastikune toetus ekspertide näol ning sõjatehnoloogia kui valdkonna populariseerimine.

Hea näide koostööst Kaitseväe jaoks oluliste teadus-arendusprojektide elluviimisel on Eesti Maaülikooli ja KVÜÕA ühine projekt „Lahingusoomukite liikumisvõimaluste hindamine Eestis“, mille Kaitseväe-poolseks koordinaatoriks ja põhitäitjaks oli KVÜÕA geoinformaatika lektor kpt Kersti Vennik. Projekti praktiliseks tulemuseks olid kolme maakonna põhjal tehtud läbitavuse kaardid erinevate soomukitüüpide tarbeks ja mitmed teadusartiklid, lisaks veel rahvusvaheline teaduskonverents ning selle põhjal koostatud KVÜÕA toimetiste erinumber. Edukat koostööd kaitsealaste arendustegevustega seotud ürituste korraldamisel tehakse iduettevõtlust arendava sihtasutusega Garage48. 2015. ja 2017. aastal võitis KVÜÕA meeskond oma ideedega tehnoloogiatalgutel Hardware & Arts tihedas konkurentsis esikoha, 2016. aastal saadi militaarvaldkonnas eriauhind. 2018. aasta ideetalgutel saavutas KVÜÕA meeskond teise koha ja militaarvaldkonna eriauhinna.

KVÜÕA koostööpartneriks teadus-arendustegevuse sidumisel sõjatööstusettevõtlusega on Eesti Kaitsetööstuse Liit, kellega koos on käivitatud uurimisprojekt „Mehitamata süsteemid lahinguväljal“. Sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses toimub hetkel ROLE 2 (Kaitseväe meditsiinikompanii) võime loomine ja arendamine. 2017. aastal osales Eesti meditsiinikompanii esimest korda iseseisva üksusena NATO suurimal meditsiiniõppusel „Vigorous Warrior“. Sõja- ja katastroofimeditsiini keskusel on rahvusvaheline litsents rahvusvaheliste sõja- ja katastroofimeditsiini kursuste korraldamiseks. Keskusel on hea koostöö Eesti Kirurgide Assotsiatsiooniga, kellega koos korraldatakse traumahaigete kohtlemist käsitlevaid kursusi. Teadus-arendustegevusele võimearenduse seisukohalt vajaliku sisendi andmisel, uuringute tegemisel (nt ajateenijate ja reservväelaste küsitlemine), uurimistulemuste testimisel ja rakendamisel ning tagasiside andmisel on KVÜÕA asendamatuteks koostööpartneriteks olnud kindlasti ka Kaitseväe erinevad üksused.

RUK-i koosseisus olev matkekeskus on aidanud tagada Kaitseväe arvutipõhiseid õppuseid ja riigikaitse laia käsitlusega seotud ametkondade väljaõpet ning toetada teadus- ja arendustegevust. Ühendväeliigi konstruktiivset lahingumatkesüsteemi JCATS kasutades toetatakse taktika- ja operatsioonitasandi ülemate ja staapide väljaõpet, tõstetakse üksuste koostöövõimekust teiste NATO liikmesriikidega ning arendatakse Kaitseväe matkemodelleerimisvõimet. Virtuaalse matkesüsteemiga VBS3 toetatakse erinevaid õppusi, planeerimisharjutusi ja taktikalisi otsustusmänge ning spetsialistide väljaõpet.

Värskeimaks nähtavaks verstapostiks sõjateaduse arengus on 2018. aasta mais vastu võetud Kaitseväe teadus- ja arendustegevuse kord, mis eesmärgistab kogu Eestis tehtava sõjalise võimearenduse ning paneb paika teadus-arendustegevuse protsessi, selle valdkonna juhtimise, rahastamise ja koostöö alused. KVÜÕA-le on sellega antud oluline roll vastutada Kaitseväe teadus- ja arendustegevuse käigu eest.

 

Inimesed – meie hinnalisim vara

Kuidas on KVÜÕA-s jõutud praegu edukalt toimiva teadus-arendustegevuseni? Ühelt poolt kindlasti tänu meie riigis väljatöötatud strateegiale, valdkonna paremale rahastamisele ja juhtimisele. Teiselt poolt aga, parafraseerides Kaitseväe juhatajat kindral Riho Terrast, on meie Kaitseväe kõige kallimaks ja keerulisemaks relvasüsteemiks ikkagi inimene. Nii on ka KVÜÕA arengus olnud oluline roll tema õppejõududel ja teadustöötajatel, kes töötasid siin ajal, mil sõjateadus kui iseseisev teadusharu Eestis oli vaid üksikute visionääride õhkõrn unistus ning ettekujutus KVÜÕA-st kui iseseisvate teadusprojektide eestvedajast ja põhitäitjast kuulus pigem teadusulme valdkonda. Kaalukas roll KVÜÕA teadus-arendustegevuse oskusteabe vahendamisel ja valdkonna arendamisel on olnud KVÜÕA haridus- ja arendusnõunikel, kes kõik on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud eriteadlased ja võimekad teadusadministraatorid: prof Aleksander Pulver, akadeemik Peeter Tulviste, prof Teet Seene ja prof Ain Heinaru. Taasasutatud KVÜÕA esimesel kümnendil rajasid esmase aluse vastavate pädevuste tekkimiseks peamiselt tsiviilisikutest õppejõud, kes olid omandanud teadus-ja arendustöö kogemuse teistes kõrgkoolides. Nii on erinevatel aegadel KVÜÕA õppetoole juhtinud ja õppejõududena töötanud inimesed jätnud oma tuntava jälje mitme täna KVÜÕA-le juba nii omaseks saanud teadus- ja arendustegevuse valdkonna kujunemisse. Kahjuks ei ole võimalik järgnevas lühikeses ning subjektiivses tagasivaates kõiki häid kolleege nimeliselt tänada, sestap piirdun vaid praeguse teadus-arendustegevuse võtmevaldkondade olulisemate teerajajatega, kes kõik on aktiivselt osalenud just teadusloomes ja oma valdkonna mitmekülgses arendamises.

Kuni 2013. aastani, mil RUK-is toimus põhjalik ümberkorraldus, asus teadus-arendustegevuse raskuspunkt ennekõike õppeosakonnas ja sellega tegelesid valdavalt tsiviilisikutest õppejõud. Tegevväelastest kolleegide õlul oli peamiselt erialase ja praktilise õppetöö vastutusrikas koorem. Seega jäi nende panus teadus-arendustegevusse vähemalt esimese aastakümne jooksul objektiivsetel põhjustel veidi tagasihoidlikumaks, mistõttu on mundrikandjad alljärgnevas lühikeses retrospektiivis selges vähemuses. Praegu on olukord märgatavalt muutunud ning võib rääkida täiesti uuest tegevväelastest õppejõudude ja teadustöötajate põlvkonnast, kelle õppetöö rajaneb lisaks teenistuskogemusele ka reaalsel teadus- ja arendustöö kogemusel ning kes annavad teadlikult panuse oma valdkonna arendamisse ja tutvustamisse nii sõnas kui kirjas.

Teaduspõhise õppetöö ja teadus-arendustegevuse pioneerideks eestvedamise, sh sõjaväepsühholoogia ja -sotsioloogia ning inimressursside uurimise valdkonnas võib pidada aastatel 1998–2002 KVÜÕA sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppetooli juhtinud psühholoogi ja pedagoogikateadlast Aaro Toomelat ning tema meeskonda, aastatel 2007–2013 teadurina sõjaväepsühholoogia valdkonda panustanud dr Merle Parmakut, aastatel 2003–2013 õppuritele ja kolleegidele empiiriliste uuringute tegemist õpetanud ja neid juhendanud psühholoogia dotsenti Aasa Musta ning aastatel 2002–2013 nimetatud õppetooli juhtinud Andres Saumetsa, kelle eestvedamisel sai alguse viljakas koostöö Bundeswehri Führungsakademie õppejõududega. Siinkohal väärib esile toomist aastatel 2006–2011 KVÜÕA-s sõjaväepedagoogika külalisprofessorina tegutsenud erukol-ltn dr Claus Freiherr von Roseni väärtuslik panus sõjaväepedagoogika ja sõjaväelise juhtimise valdkonna ning magistriõppe arendamisse. Tema käe all on oma teadmisi värskendanud ja õpetamiskogemusi lihvinud ka meie endi ridadest sirgunud sõjaväepedagoogika ning sõjaväelise juhtimise eksperdid kol-ltn Maidu Allikas ja kol-ltn Tõnis Männiste.

Magistriõppe arengus ja publitseerimistöös olulist rolli mänginud väliskülalisõppejõudude seast väärivad mainimist veel juhtimiseetika külalisprofessor dr Andreas Pawlas, kriisijuhtimise külalisprofessor dr Wilfried Gerhardt ning organisatsioonijuhtimise külalislektor kol-ltn Jörg Keller, kes andis 2013. aastal oma ainevaldkonnas õppe- ja teadustöö teatepulga üle KVÜÕA endisele ülemale erukol Aarne Ermusele. Saksa kolleegide elu- ja töökogemused on rikastanud märgatavalt meie õppurite ja õppejõudude silmaringi ning sõjanduslikku mõttemaailma, arendanud erialaseid teadmisi ja oskusi ning kujundanud sõjaväelisi väärtushinnanguid. Suuresti neilt saadud teadmiste ja kogemustega on KVÜÕA eesmärkide paremaks saavutamiseks loodud sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetool. Bundeswehris viljeletavad ning külalisõppejõudude tutvustatud juhtimiskontseptsioonid Innere Führung ja ülesandekeskne juhtimine (Auftragstaktik) on mõjutanud inimkeskse, ülesandekeskse ja väärtuspõhise juhtimise põhimõtete kujunemist KVÜÕA-s ning laiemalt kogu Kaitseväes.

Julgeoleku- ja kaitsepoliitika, riigikaitse strateegia ja sõjaajaloo võtmevaldkonnas on teerajajateks olnud aastatel 2002–2005 strateegia õppetooli juhtinud teadusajaloolane Ken Kalling, kes panustas märkimisväärselt KVÜÕA teaduspublikatsioonide väljaandmisse, ning aastatel 2005–2010 õppetooli juhtinud julgeolekupoliitika ekspert prof Erik Männik, kes andis arvestatava panuse ka sõjalise strateegia ja sõjakunsti teaduspõhisesse õpetamisse ning uurimisse. KVÜÕA on alati panustanud ka kodumaise sõjaajaloo õpetamisse ja uurimisse ning siin on teerajajateks olnud Eesti sõjaajaloo kauaaegne lektor kpt Olavi Punga ning Eesti sõjalise hariduse ajaloo uurija dr Andres Seene, kes mõlemad on juhtinud ka KVÜÕA muuseumi tööd.

KVÜÕA tänastele uurimisvaldkondadele mõeldes tuleks siinkohal veel teerajajatena mainida kaitseplaneerimise ja ressursihalduse tunnustatud eksperti dr Jaan Murumetsa, kes jätkab praegu tööd RUK-i ressursihalduse grupi juhina. Sõjaliste konfliktide meediakajastuse uurimise käivitas KVÜÕA-s keelekeskuse kauaaegne lektor dr Karen Kuldnokk, Venemaa infomõjutustegevuse teaduslik uurimine sai alguse keelekeskuse endise juhataja ja RUK-i teaduri dr Vladimir Sazonovi juhitud projektidega.

Praegune tehnoloogia võtmevaldkond on välja kasvanud kunagise loodus- ja täppisteaduste õppetooli tegemistest, mida juhtis aastatel algusaastatel füüsikadoktor Rein-Karl Loide ja aastail 2002–2013 matemaatik Peep Uba. Prof Uba oli mitmete teadusprojektide eestvedaja ning koostöö edendaja teiste kõrgkoolide ja teadusasutustega ajal, mil KVÜÕA alles alustas oma teekonda teadusasutusena. Teda toetasid selles töös pikki aastaid füüsikud dr Peeter Kukk ja dr Svetlana Ganina, kellest viimati nimetatu on praegu Eesti haridusmaastikul hinnatud kõrgkoolididaktika ekspert ja KVÜÕA mentorluse hing, samuti geoinformaatika valdkonna eestvedaja kpt Kersti Vennik.

Sõjaväelise väljaõppe korraldamise ja sõjateaduse kui iseseisva teadusharu esimeste piirikupitsate mahamärkimise vastutusrikas ülesanne on olnud taktika õppetooli ülematel ja õppejõududel, sest just nende käe all ongi välja kujunenud see uus tegevväelastest juhtide ja õppejõudude põlvkond, kelle missiooniks on tegeleda päevast päeva meie oma Eesti sõjateaduse arendamisega ning jätkata meie Kaitseväe organisatsiooni- ja sõjanduskultuuri kujundamist. Nii on andnud oma hinnalise panuse õppetooli ja kogu KVÜÕA arengusse (mh magistriõppe käivitamine, akrediteerimine, õppekavade ja teaduspõhise õpetamise arendamine) ka taktika õppetooli lektori ja hiljem õppetooli ning KVÜÕA ülema rollis kin-mjr Martin Herem ja kol Enno Mõts. Selge märk aastatega toimunud arengust taktika õppetoolis on seegi, et paljudest KVÜÕA vilistlastest on saanud hinnatud õppejõud, aktiivsed osalejad teadus-arendusprojektides ja sõjateaduse populariseerijad.

 

Teadusajakirjad ja -konverentsid kui teadus-arendustegevuse kvaliteedimärk

Nagu algustsitaadis öeldud, on KVÜÕA teadus-arendustegevuse nurgakivideks olnud teadusajakirja väljaandmine ja teaduskonverentside korraldamine. Kui 2003. aastal alustas ilmumist Andres Saumetsa (tänaseni peatoimetaja rollis) ja Ken Kallingu eestvedamisel teadusajakiri, mis aastatel 2003–2015 kandis KVÜÕA toimetiste (ENDC Proceedings) nime, oli KVÜÕA oma arengus jõudnud sellisesse etappi, mil hakati rohkem teadvustama riigikaitselise kõrgkooli kui akadeemilise õppeasutuse rolli, kus lisaks kutsetööks vajalike praktiliste oskuste omandamisele tuleb tähelepanu pöörata ka tulevaste ohvitseride analüütilise mõtlemisvõime ja akadeemilise pädevuse arendamisele. Teadusajakiri kui akadeemilise tegevuse nähtav väljund sündis suuresti tänu toonase KVÜÕA ülema kindral Ants Laaneotsa toetusele. Bologna kõrgharidusprotsessiga liitumine tõi kaasa õppekavade muutmise ja arendamise ning peatselt ka magistriõppe avamise, mis tõstatas tõsisemalt teadustöö tegemise vajaduse. Algusest saati eelretsenseeritav ajakiri oli sel ajal peamiseks väljundiks ennekõike õppejõudude ja üliõpilaste uurimistööle, samuti toetas ajakiri oma algupäraste ja tõlkeartiklitega igapäevast õppetööd. Teadusajakirja ja selle head akadeemilist taset tunnustati juba KVÜÕA esimese akrediteerimise ajal 2006. aastal. KVÜÕA toimetiste nime all ilmus ajakirjal kokku 21 numbrit. Oluliseks tähiseks oli ajakirjale rahvusvahelise toimetuskolleegiumi moodustamine 2007. aastal. See võimaldas täita Eesti Teadusinfosüsteemi 1.2 kategooria teaduspublikatsiooni nõudeid. 2009. aastal hakkas ilmuma toimetiste allsari „Cultural, Peace and Conflict Studies Series“ (CPCSS), milles välisautorid kajastavad erinevate konfliktiuuringute tulemusi.

Järgmiseks oluliseks verstapostiks teaduspublikatsioonide arengus on 2014. aasta, mil võeti teadlikult suund muuta ajakiri rohkem sõjateaduslikuks. See on toimunud koos Kaitseväe võimearenduseks vajalike pädevuste arendamisega, mida peaksid omalt poolt toetama ka sõjateaduslikus ajakirjas avaldatavad kaastööd. Uuesti sõnastati ka KVÜÕA teadusajakirja eesmärk: avaldada eesti- ja võõrkeelseid sõjateaduslikke allikmaterjale ning sõjateaduslikke kirjutisi, mis käsitlevad selliseid kaitsealase teadus- ja arendustegevuse põhivaldkondi nagu riigikaitsestrateegia, julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika, ressursihaldus, taktika ja operatsioonianalüüs, sõjaajalugu, sõjaväeline juhtimine ja eestvedamine, militaartehnoloogiad jm. Sõnastati ka ajakirja üldisem eesmärk: „olla sillaks teaduse ja poliitika, ühiskonna ja kaitsejõudude, akadeemilise hariduse ja sõjaväelise väljaõppe, argumenteeritud analüüsi ja poliitilise nõuande vahel“.[4]

2014 . aastal nägi ilmavalgust teine KVÜÕA teaduslik jätkuväljaanne, ENDC Occasional Papers. Selle eesmärk on avaldada eesti- ja võõrkeelseid sõjateaduslikke kirjutisi, mis käsitlevad kaitsealase teadus- ja arendus­tegevuse põhivaldkondi (sh temaatilised kogumikud, väitekirjade põhjal koostatud lühimonograafiad ja teadusartiklid ning teadusuuringute raportid).

Selleks, et kajastada täpsemalt ajakirja sõjateaduslikku sisu ning silmas pidades toimunud arengut sõjateaduse ja -tehnoloogia vallas, sai KVÜÕA toimetiste uueks nimeks 2016. aastal Sõjateadlane (Estonian Journal of Military Studies). Nimevahetusega ei leiutatud midagi täiesti uut, vaid pöörduti tagasi sõjateaduslike lätete juurde. Aastatel 1925 ja 1938–1940 ilmus kirjastuse Sõdur väljaandena sõjateaduslikele käsitlustele keskendunud ajakiri, mis kandis samuti Sõjateadlase nime. Siiski ei ole 2016. aastal alustanud Sõjateadlase näol tegemist kunagise väljaande otsese mantlipärijaga, vaid nime taaskasutusele võtmine väljendab soovi jätkata kodumaist sõjateadusliku mõtte ja sõna traditsiooni.

Sõjateaduslike väljaannetena on ajakirjad suunatud eeskätt tegev- ja reservväelastele, kes omandavad sõjaväelist haridust ning täiendavad end erialaselt, samuti riigikaitsega tegelevatele isikutele ning sõjateaduslikest ja julgeolekupoliitilistest seisukohtadest huvitatud lugejaskonnale. Autorite ring ulatub KVÜÕA õppejõududest, teadustöötajatest ja kraadiõppuritest Kaitseväe erinevatel ametikohtadel teenivate ohvitserideni, lisanduvad veel partnerid teistest Eesti ja välismaa tsiviilkõrgkoolidest ning sõjaväelistest õppe- ja teadusasutustest. Sõjateadlase koostamisel lähtutakse juba KVÜÕA toimetiste päevil juurdunud tavast, et tavanumbri autoritest vähemalt kolmandik ON Eesti tegevväelased ja umbes kolmandik välismaa eksperdid. Umbes kolmandiku jagu on iga numbri autoritest teiste kõrgkoolide ja teadusasutuste esindajaid. Viieteistkümne ilmumisaasta jooksul on KVÜÕA teadusajakirjades avaldatud ligi kaheksal ja poolel tuhandel leheküljel rohkem kui kolmesajalt autorilt üle kahesaja kaheksakümne kaastöö. Kõikidele artiklitele on vaba juurdepääs KVÜÕA kodulehel. Toimetuskolleegium püüab iga uue numbri ettevalmistamisel silme ees hoida põhimõtet, mis sõnastati Sõjateadlase esimese numbri saatesõnas: „Eesmärgipärane valik ja interdistsiplinaarne teostus, praktikas rakendatavad ja akadeemiliselt kõrgetasemelised kaastööd, kodumaist sõjateaduslikku mõtet ja omakeelset terminoloogiat arendav ning rahvusvahelisi kogemusi kaasav ja arvesse võttev teadusajakiri – need on vaid mõned mõistepaarid, mis võiksid iseloomustada Sõjateadlast.“[5]

Väga oluline teadus-arendustegevuse väljund on rahvusvahelised teadusüritused ja teaduskoostöö. KVÜÕA-l on juba pikaajaline teaduskonverentside korraldamise kogemus. Esimene rahvusvaheline konverents tõi 2005. aastal õppeasutusse kokku religiooni ja poliitika uurijad. 2007. aastal võõrustas KVÜÕA organisatsiooni International Military Mental Health (IMMH) 10. aastakonverentsi ja 2009. aastal toimus relvakonfliktiõiguse erinevaid aspekte kajastav teaduskonverents. Nimetatud ürituste põhjal on sündinud ka teadusajakirja erinumbrid. 2006. aastal korraldati esimene sõjaväemeditsiini konverents, mis muutus 2007. aastal rahvusvaheliseks ning 2012. aastal juba kahepäevaseks sõja- ja katastroofimeditsiini spetsialistide rahvusvaheliseks kokkusaamiseks, mille traditsioon jätkub praegugi. 2009. aastal toimus Tartus rahvusvahelise sõjalise testimise assotsiatsiooni (IMTA) konverents. 2011. aastal alustas humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetool iga-aastase rahvusvahelise juhtimiskonverentsi korraldamist, mis keskendus esimestel aastatel inimkeskse juhtimise erinevatele aspektidele. Sellest on praegu välja kasvanud sõjaväelise juhtimise ja kogu organisatsioonikultuuri erinevaid tahke hõlmav iga-aastane teadusüritus, mis toob sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetooli initsiatiivil Eestisse mainekaid sõjaväelise juhtimise eksperte ning juhtimiskoolkondade loojaid maailma erinevatest paikadest, näiteks prof Rudolf Steiger (Menschenorientierte Führung) Šveitsist või kol dr Vesa Nissinen (syväjohtaminen) Soomest. Rahvusvahelise osalusega teaduskonverentse ja -seminare on korraldatud ka keeleõpetamise, sõjaajaloo, militaartehnoloogia, julgeolekupoliitika, infokonfliktide ja taktika valdkonnas. Eraldi väärib esiletoomist õppemetoodiliste konverentside traditsioon, mille algatas 2014. aastal dr Svetlana Ganina. Konverents toob kord aastas KVÜÕA-sse kokku sadu õppejõude ja tudengeid paljudest Eesti kõrgkoolidest, et vahetada teadmisi ja kogemusi õpetamisest ning õppimisest. Õppemetoodilistest konverentsidest innustatuna on ilmunud ka kaks KVÜÕA teadusajakirja erinumbrit – „Tõhus õpe kõrgkoolis“ (2015) ja „Ennastjuhtiv õppija“(2017) – ning kaks teesikogumikku. Võib liialdamata öelda, et tänu siin tehtavale õppemetoodilisele tööle on KVÜÕA üks praeguse Eesti kõrgkoolipedagoogika lipulaevu.

Rahvusvaheliste teaduskonverentside ja -seminaride korraldamine peegeldab ka head koostööd Eesti ja välismaa kõrgkoolide ning teadusasutustega. Peamisteks kodumaisteks koostööpartneriteks teadus-arendustegevuse valdkonnas on Tartu Ülikool, Eesti Lennuakadeemia, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tartu Tervishoiukõrgkool, Tervise Arengu Instituut, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Sõjamuuseum, Eesti Keele Instituut ja Eesti Kaitsetööstuse Liit. KVÜÕA-l on head koostöösidemed paljude NATO riikide ja teiste partnerriikide, näiteks Soome, Rootsi, Šveitsi, Poola ja Austria sõjaväeliste õppeasutustega. Rahvusvahelise koostöö üheks väljundiks on ka aktiivne osalemine erinevate NATO teadus- ja tehnoloogiaorganisatsiooni (STO) paneelides ja töögruppides ning erialaste võrgustike töös. Sellekohaseks näiteks võib tuua RUK-i doktorandi mjr Veiko Dievese edukat ettekannet 2018. aasta juunis Bostonis toimunud mainekal teaduskonverentsil „Cognitive and Compulational Aspects of Situation Management“, milles autor tutvustas oma doktoritöö jaoks koostatud valideerimiskatset, selle tulemusi ja vastava metoodika loomist.

 

Sõjanduskeele ja -kultuuri arendamine

Asjaolu, et rakendusuuringute keskus koordineerib ja juhib alates sellest aastast kogu Kaitseväe terminiarendust, väärib selle valdkonna eraldi esiletoomist. Kol Enno Mõts on tõdenud: „Teadusel on vormikriteeriumid ehk tunnustatud meetodid ja keel, ning Eesti Kaitsevägi võib teenitult olla uhke oma sõjandusterminoloogia arendamise püüdlikkuse üle. Me oleme riigiasutus, mis süsteemselt on korrastanud ja loonud rahvuskeelset kutsesõnavara, ning selline lähenemine on väga põhimõtteline ja aateline – Kaitsevägi panustab kultuuri.“[6] Tegevväelaste ja Kaitseväe töötajate terminoloogiline pädevus on kin-mjr Martin Heremi sõnul oluline alus meie sõjanduskultuuri arendamisel: „Kui meil on olemas eestikeelne oskussõnavara ja terminoloogia, siis loob see võimaluse arendada eesti sõjanduskultuuri.“[7] Eesti sõjanduskeele ja -kultuuri arendamise vastutusrikas ülesanne on üks peamisi põhjusi, miks Sõjateadlane püüab üha ingliskeelsemaks muutuvas (teadus)maailmas kirjutada sõjateaduse erinevatest aspektidest jätkuvalt eelkõige eesti keeles ning arendada sõjandusterminoloogiat ka teiste riikide sõjateaduslikku mõtlemist vahendavate tõlketekstide abil.

Kõnekas on tõsiasi, et koos Eesti Vabariigiga tähistab 2018. aastal oma 100. sünnipäeva ka eestikeelne sõjandusterminoloogia, sest 1918. aastal ilmus eesti-vene oskussõnastik „Eesti Kamandu sõnad jalaväele“, milles sõnastati esimest korda ka eestikeelse (sõjanduse) oskussõnavara arendamise põhimõtted[8]. On sümboolne, et KVÜÕA kui kujunev sõjateaduse keskus on riigikaitsevaldkonna terminoloogia arendamise ja korrastamise juhtrolli enda kätte võtnud just juubeliaastal. Eesti sõjanduskeele õpetamisse, uurimisse ja arendamisse ning terminikomisjoni töösse on KVÜÕA õppejõud ja töötajad terminoloog Reet Hendriksoni eestvedamisel panustanud aga juba aastaid.

Kol Enno Mõtsa sõnul on kogu Kaitseväe põhieesmärgiks „kaitsta Eesti riiki, mille võõrandamatu vara on loomulikult ka eesti keel. /…/ Ühtne sõjanduskeel on üksteise mõistmisel ja sidusaks ning kiireks tegutsemiseks kriitilise tähtsusega nii lahinguväljal kui ka kabinetitöös. Sellest aastast on kutsealase terminiarenduse ja levitamise ülesanne antud KVÜÕA-le ning selle täitmise edu rajatakse sisukale koostööle kogu KV struktuuriüksustega.“[9] Selleks moodustati KVÜÕA rakendusuuringute keskuse egiidi all kogu Kaitseväge hõlmav, väe- ja relvaliike ning Kaitseliidu esindajaid kaasav sõjandusterminoloogia töörühm, mis jätkab ka andmebaasi Militerm täiendamist ja arendamist. Terminialane teadus- ja arendustöö KVÜÕA-s leiab lisaks andmebaasile väljundi teaduspõhises õppetöös, KVÜÕA õppurite lõpu- ja magistritöödes ning teadus- ja oskuskeelt mõtestavates teadusüritustes. Terminoloogiatöö raames on KVÜÕA-s loodud keelekeskuse endise juhataja Epp Leete eestvedamisel ja kolleegide ning kaitseväelaste kaasabil eesti-inglise-eesti nutirakendus „Sõjakooli sõnastik“, mille esmaseks sihtgrupiks on õppurid, inglise keele õpetajad ja riigikaitsevaldkonna tekstide tõlkijad.[10] Oskuskeele valdkonnas tehtud teadus-arendustegevus on Eesti kõrgharidusmaastikul vaieldamatult esirinnas. See on aidanud luua ühtset alust eestikeelsele sõjandusterminoloogiale ja jätnud püsiva jälje eesti sõjanduskultuuri arengusse.

Kuidas võtta lühidalt kokku KVÜÕA teadusarendustegevuse kaht aastakümmet? Ehk sobib seda väljendada juba pealkirjas kõlanud ladinakeelse sententsiga: per aspera ad scientiam militarem ehk läbi raskuste sõjateaduse poole. Siiani läbitud teekond pole olnud kergete killast ja KVÜÕA-l on lähima suurema eesmärgini – Eesti sõjateaduse keskuseks saamiseni – veel palju astuda, kuid meid on selleks innustamas KVÜÕA-le usaldatud ülesanded ja meie missioon ning mis peamine – meie INIMESED.

 

Andres Saumets, MTh

KVÜÕA rakendusuuringute keskuse toimetusgrupi peatoimetaja-juhataja, aastatel 2002–2013 KVÜÕA humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetooli juhataja

 

[1] Herem, Martin 2016. Rohkem enesekindlat mõõdukust. – Sõdur, nr 4, lk 9. [Herem 2016]

[2] Mõts, Enno 2018. Sõjateaduse määratlus ja selle programm. – Sõdur, nr 3, lk 49. [Mõts 2018]

[3] Allik, Sten 2015. Sõjateadusest täna ja homme. – Sõdur, nr 5, lk 20.

[4] Saumets, Andres 2014. Per aspera ad acta militaria. – KVÜÕA toimetised, nr 19, lk 7.

[5] Saumets, Andres 2016. KVÜÕA toimetistest Sõjateadlaseks. – Sõjateadlane, nr 1, lk 7–8.

[6] Mõts 2018, lk 50–51.

[7] Herem 2016, lk 9.

[8] Hendrikson, Reet 2018. Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel. –  Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis, 42. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 10, 36.

[9] Mõts 2018, lk 51.

[10] Eestikeelse sõjandusterminoloogia arendamisest ja hetkeseisust võib lähemalt lugeda Reet Hendriksoni väitekirjast, vt Hendrikson 2018, lk 36–38.