Õppetegevus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes 1998–2018

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) tegevust hakkasid asutamise järel kujundama kaks ministeeriumi. Kultuuri- ja Haridusministeerium haridusvaldkonna vastutajana, sest tegemist on vabariigi kõrgkooliga, ning Kaitseministeerium õppeasutuse n-ö omaniku ja rahastajana, kuna õppeasutus loodi Kaitseväe struktuuriüksusena. Kindla tööandja ehk Kaitseväe teenistuses peab õppe sisu vastama Kaitseväe seatud eesmärkidele ja vajadustele. KVÜÕA õppurid on tegevväelased, kelle tegevust korraldavad kaitseväeteenistuse seadus, erinevad määrustikud ja õigusaktid. Samal ajal peab õppetegevus vastama ka haridusvaldkonna nõuetele, tagama sarnaselt teiste kõrgkoolidega üliõpilastele ette nähtud õigused ja vabadused, õppe sisu, kvaliteedi ja heal tasemel õpetava personali. Lõpetajatele peab saama väljastada riiklikult tunnustatud lõpudokumendid. Kirjeldatu taustal on KVÜÕA proovikiviks olnud kahe loomult väga erineva süsteemi – sõjaväelise ja akadeemilise – ühendamine ning seda ennekõike õppetegevusega seotud dokumentatsiooni (nt õppekavad, õppekorralduslikud eeskirjad) silmas pidades. Tihtipeale on sellesama n-ö kahe peremehe tõttu tekkinud ka küsimus, kes on KVÜÕA õppur: kas tegevväelane või üliõpilane? Vastus saab siin aga olla vaid üks – mõlemat ja korraga. Ilma tegevväelase staatuseta ei ole võimalik KVÜÕA tasemeõppekavadel õppida ja üliõpilane või õpilane ei saa KVÜÕA-s olla, olemata tegevväelane. Sõjaväeliselt korraldatud kõrgkool just seda tähendabki.

Tasemeõppekavade koostamine KVÜÕA-s

1990 aastate lõpu Kaitseväe keskmes oli maavägi. Nii alustas ka KVÜÕA õppetööd kahe maaväe ohvitsere ette valmistava õppekava alusel: esimene neist kutsekõrgharidusõppena[1], mille eesmärk oli valmistada ette nooremohvitsere teenistuseks rühmaülematena, ning teine diplomiõppena[2], kuhu nähti üldjuhul ette ohvitserid, kes olid 1990. alguses läbinud lühiajalised ohvitseride kursused ning keda oli tarvis valmistada ette teenistuseks rahuaja kompanii- ja sõjaaja pataljoniülemate ametikohtadele. Mõlemal juhul oli tegemist kolm ja pool aastat kestva õppekavaga, erinevused seisnesid peaasjalikult taktikaõppe sisus ja tasemes ning erialases spetsialiseerumises. Kui kutsekõrgharidusõpe keskendus rühma- ja kompaniitasemele, siis diplomiõppe õppekavas oli oluline roll pataljonitaseme õppel ning staabitööl. Kahe õppekava erinevus väljendus selleski, et kutsekõrgharidusõppe korraldus nägi ette pärast kaheaastast põhiõpingut aastase teenistuspraktika väeosades ning erialaõpingute läbimise. Seetõttu võis esimestel KVÜÕA tegutsemisaastatel kooli astunute lõpetamise aeg venida suisa mitmeaastaseks, sõltudes sellestki, et õppekavajärgne erialaõpe ei toimunud üldjuhul Eestis, vaid selle korraldamisel kasutati Soome Maakaitsekõrgkooli abi Kutsekõrgharidusõppe õppekava erialadest sai ajavahemikul 2001–2004 soomlaste toel korraldatud õpingud nii pioneeri, side, logistika, suurtüki kui õhutõrje erialal. Iseseisvalt oli Eesti võimeline välja õpetama vaid jalaväe ja piirivalve erialal õppivaid ohvitsere.

KVÜÕA 1. keskastmekursus 1999. aastal

1999 . aastal kirjutasid Euroopa riikide haridusministrid alla nn Bologna deklaratsioonile, et ühtlustada Euroopa kõrgharidusmaastikku ning tagada riikideülene haridussüsteemi võrreldavus. Eesmärgina nähti ette kõrghariduse andmine süsteemis 3 + 2, kus viieaastased õpingud pidid päädima magistrikraadiga. See samm käivitas Eestis tervikuna kaks protsessi. Esmalt lõimiti kutsekõrgharidus ning diplomiõpe rakenduskõrgharidusõppeks ning 2004. aastaks pidid kõrgkoolid üle minema kõrgharidussüsteemile 3 + 2. Nimetatud muudatused puudutasid ka KVÜÕA-d. 2002. aastal kinnitati[3] sõjaväelise juhtimise rakenduskõrgharidusõppekava, mille kestuseks oli kolm ja pool aastat ning väljundiks nooremohvitserid, kes on valmis asuma teenima rühma- ja kompanii-/patareiülemana rahu- ja sõjaaja ametikohtadele. Algselt kinnitatud õppekava järgi sai spetsialiseeruda jalaväe (miinipilduja ja tankitõrje), piirivalve, side ja pioneeri erialale. Hiljem kinnitati õppekava juurde suurtükiväe, õhutõrje ning logistika erialad. Sisu ja vormi poolest oli tegemist täiendatud ja edasi arendatud versiooniga ülalnimetatud kahest rakenduskõrgharidusõppele eelnevast õppekavast. Kõrghariduses erines rakenduskõrgharidusõpe avalik-õiguslike ülikoolide bakalaureuseõppest peamiselt praktilise töö mahu poolest, kuigi mõlemal juhul oli tegemist kõrghariduse esimese astme õppega. 2002. aastal kinnitatud õppekava ei vastanud aga veel Bologna kontseptsioonile. Seetõttu alustas KVÜÕA õppeosakond juba 2003. aastal järjekordse õppekava väljatöötamist. Peamiseks eesmärgiks oli hinnata kriitiliselt õpetatava sisu ning korraldada see ümber nii, et õppe aeg väheneks ja mahuks kolme aasta sisse. Õppekava läbis koostamise protsessis korduvalt KVÜÕA nõukogu kooskõlastusringi ja sai nõukogu heakskiidu 2004. aasta juunis. Kaitseminister kinnitas õppekava 2004. aastal[4] ja õpe käivitati sama aasta sügisel. Peamine erinevus võrreldes varasema õppekavaga seisnes üldõppeainete mahu kahandamises ning vähemas tähelepanus pataljonitaseme õppele, keskendudes taktikaõppes ennekõike rühmale ja kompaniile. Oluliseks muudatuseks samast aastast oli rakenduskõrgharidusõppekavale asumise eeltingimusena nn ühtlustamiskursuse läbimine[5], mille eesmärgiks sai alates 2004. aastast ühtlustada KVÜÕA-sse kandideerijate teadmisi ja oskusi õppekava järgi õppimist alustades. Oma osa nn ühtlustamiskursuse käivitamisel oli selleski, et kandidaatide hulga suurendamiseks kaotati kandideerimistingimuste seast nooremallohvitseride kursuse läbimise nõue. Sama nõukogu koosseis võttis vastu otsuse sulgeda vastuvõtt KVÜÕA diplomiõppe ja kutsekõrgharidusõppe õppekavadele.

Õppejõud staabiveebel Andri Harkmann ja kadett Mati Parts 2002. aastal. 

Rakenduskõrgharidusõppekava jätkuna alustati 2004. aasta lõpus sõjaväelise kõrghariduse teise astme ehk magistriõppe õppekava väljatöötamist. Üldiseks hariduslikuks eesmärgiks oli valmistada ette süvendatud teadmistega spetsialiste, arendades õpingute kaudu ohvitseride uurimis-, analüüsi- ja loometööoskusi. Õppekava väljundina pidi ohvitser olema võimeline täitma pataljoni- ja brigaaditaseme staabi ja/või sõjaaja pataljoniülema ametikohtasid. Kaheaastane õppekava võimaldas spetsialiseeruda jalaväe, side, pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe või logistika erialale. Mainida tuleb, et kuigi õppekavasse oli erialane spetsialiseerumine magistritasemel ette nähtud, toimus esimestel aastatel reaalne õppetöö vaid jalaväe erialal. Alles 2007. aastal[6] kinnitati õppekavasse õppeainena „Väeliigi staabiohvitseri erialaõpe“ ning käivitati erialaõpe. Enne magistriõppesse asumist pidi ohvitser pärast kõrghariduse esimese astme lõpetamist olema Kaitseväes teeninud vähemalt kolm aastat. KVÜÕA sõjaväelise juhtimise magistriõppe õppekava kinnitati 2005. aastal.[7] Kuna magistriõppe avamine rakenduskõrgkoolis eeldas Vabariigi Valitsuse nõusolekut, esitati valitsusele vastavasisuline taotlus, mille tulemusel nimetati KVÜÕA rakenduskõrgkooliks, kus võib toimuda magistriõpe. Esimene magistriõppe- ehk keskastmekurus alustas KVÜÕA-s 2005. aasta septembris.

KVÜÕA magistrandid (5. keskastmekursus) õppuse korraldamise kursusel 2010. aastal

2006 . aastal said Kaitseväes alguse arutelud õhu- ja mereväe ohvitseride väljaõpetamise vajaduse üle, mis õige pea sõnastati konkreetseks korralduseks töötada KVÜÕA-le välja vastavad õppekavad. Seni maaväekeskne KVÜÕA pidi õppekavade koostamisel hakkama tegema koostööd õhu- ja mereväega. Selleks, et tagada õppekavadele piisav lennundus- ja merendusalane akadeemiline sisu ja alus edasiseks väeliigi- ning erialaõppeks, oli vaja algatada koostöö Lennuakadeemia ning Mereakadeemiaga. Mõlema väeliigi kolme ja poole aastased õppekavad valmisid 2007. aastal ning esitati kooskõlastamiseks erinevatele instantsidele. Kui õhuväe õppekava kooskõlastamis- ja kinnitamisring sujus, siis mereväe õppekava suhtes tekkisid õige pea küsimused, mis lähtusid mereväe dilemmast, kas õppekava lõpetanud peaksid olema valmis teenistuseks vaid sõjalaevadel või võiks neile olla avatud ka tsiviillaevandus. Sellest sõltus õppekava sisu ja Veeteede Ameti kooskõlastus õppekavale, juhul kui tuleviku teenistuskohana nähti ette ka tsiviillaevandus. Kuna mereväe ohvitseride nappust arvestades kalduti pigem arvama, et kaadrivoolavuse vältimiseks peaks õppekava lõpetanute puhul olema välistatud võimalus asuda tööle tsiviillaevandusse, ei saadud õppekavale Veeteede Ameti kooskõlastust. Kuigi õppekava oli olemas, otsustati lõpptulemusena, et dokumenti kaitseministrile kinnitamiseks ei esitata ning õpet ei avata. Küll aga kinnitas kaitseminister 2008. aastal[8] rakenduskõrgharidusõppe õppekava „Sõjaväeline juhtimine õhuväes“, mille järgi alustas õpinguid esimene õhuväekursus 2008. aasta sügisel. Esialgne õppekava võimaldas spetsialiseeruda lennuväljaohvitseri ning radari- ja sideohvitseri erialale.

2008 . aastal antud Vabariigi Valitsuse määruse alusel olid kõik Eesti kõrgkoolid kohustatud Bologna protsessi osana üle minema väljundipõhistele õppekavadele ja Euroopa ainepunktide süsteemile. See tähendas, et olemasolevad õppekavad pidid läbima olulise uuenduskuuri ning omandama täiesti uue vormi. Õppekavad tuli sõnastada senise õppejõukeskse lähenemise asemel õppurikeskselt. Teisisõnu: see, mida õpetatakse, tuli asendada sellega, mida õppur pärast õppekava läbimist teab, oskab ja millised hoiakud ta omandab. Nimetatud kohustust arvestades alustati KVÜÕA-s väljundipõhiste õppekavade koostamist 2009. aasta alguses. Kokku vajas ümberkirjutamist, ennekõike aga uuesti mõtestamist, kolm KVÜÕA tasemeõppe õppekava: maa- ja õhuväe rakenduskõrgharidusõppekava ning magistriõppekava. 2009. aastal kehtisid küll veel väeliigi ohvitseride kutsestandardid, kuna need ei andnud aga piisavat alust õppekavade väljundipõhiseks kirjeldamiseks, võttis KVÜÕA vastu otsuse selgitada välja Kaitseväe vajadused erinevatel õppetasemetel ja väeliikides laiemalt, pidades silmas tulevikuperspektiivi. Seda enam, et KVÜÕA lõpetajate teenistuskoht on eranditult Kaitseväe ja Kaitseliidu üksustes ning erialane õppetöö toimub tihedas koostöös Kaitseväe erialakoolidega. Seetõttu nägi KVÜÕA vajadust kaasata õppekavade koostamise protsessi Kaitseväe Peastaabi ja erinevate relvaliikide esindajad. Protsessi üheks oluliseks väljundiks oli see, et arutelude algfaasis lepiti kokku ohvitseri põhifunktsioonid: ohvitser kui juht, pedagoog, haldur, tehnik, diplomaat ja uurija. Nimetatud kuus funktsiooni said kontseptuaalseks lähteks ühtlasi õppekavamoodulite koostamisel ja õppeainete jaotamisel. Olgu remargi korras mainitud, et 2009. aastal KVÜÕA-s tehtud tööl oli mõju ka Euroopa Liidu sõjalisse haridus- ja väljaõppekoostöösse. Kui Euroopa Liidu noorte ohvitseride koostöö ja õpirändeinitsiatiivi ehk nn sõjalise Erasmuse programmi raames hakati koostama Euroopa Liidu üleseid nooremohvitseride funktsioonikirjeldusi, mõjutasid KVÜÕA ohvitserifunktsioonid märkimisväärselt 2014. aastal Euroopa Komisjonis heaks kiidetud nooremohvitseridele koostatud funktsioonikirjeldusi.

Õppeosakonna väljasõiduseminar 2010. aastal.

Väljundpõhiste õppekavade koostamine tervikuna on olnud KVÜÕA õppekavaarenduse üks mahukamaid ja laiahaardelisemaid ettevõtmisi siiani. Pädevusloetelude koostamine, ühtlustamine ning arutelud tõid KVÜÕA-sse kokku hulgaliselt erinevatel tasemetel, erinevates üksustes ja relvaliikides teenivaid väljaõppega seotud tegevväelasi. KVÜÕA ülesandeks oli teha selgitustööd selle kohta, mida väljundipõhisus tähendab, samuti koostada võrdlustabelid, koostatu ühtlustada, seda üldistada ja kontrollida, et mh oleks tagatud erinevused rakenduskõrgharidus- ja magistriõppe õppetasemete vahel. Pädevusloetelude koostamisele järgnes mahukas õppekavade vormistamise protsess. Sisuliselt läbi mõelda ja korrastada oli tarvis sõjaväelist keset toetavad teemad ja pädevused, nii sõjaväelised kui n-ö akadeemilised pädevused oli vaja sõnastada õppekavadeks, järgides kõrgharidusstandardis sätestatud taset ja nõudmisi. Kindlasti ei teinud KVÜÕA jaoks olukorda kergemaks ambitsioon kirjeldada õppekavas väljundipõhiselt iga üksikut õppeainet. Põhjus on siin KVÜÕA jaoks lihtne: haridusasutusena tuleb tagada järjepidevus ja järelevalve tegevuse üle, seda enam, et KVÜÕA tegevväelastest personal (sh akadeemiline) on roteeruv. Suureks pingutuseks tervikuna oli muuta õppejõudude mõttemaailma ja võtta omaks uus lähenemine. KVÜÕA nõukogu kinnitas väljundipõhised õppekavad 2009. aasta juunis[9] ning väljundipõhine õpe KVÜÕA-s algas sama aasta sügisel.

2010 . aastal jõuti tagasi mereväeohvitseride koolitamisvajaduse teema juurde ning KVÜÕA sai ülesande koostada rakenduskõrgharidusõppe õppekava. Koostöös mereväe ja Mereakadeemia esindajatega kulges seekord tegevus kiiremalt ja valutumalt. 2010. aasta teisel poolel alustatud õppekava kinnitas KVÜÕA nõukogu 2011. aasta alguses[10]. Kolmeaastase õppekava üldiseks eesmärgiks oli valmistada nooremohvitsere ette mereväe rahu- ja sõjaaja ametikohtadel teenimiseks, kus peamiseks ülesandeks on sõjalaevade või nende meeskondade juhtimine. Õppekava nägi ette spetsialiseerumise mereväe taktika ja mereväe tehnika erialale. Esimene mereväe kursus alustas KVÜÕA-s õpinguid 2011. aasta sügisel. Sellega oli KVÜÕA omandanud kõrgkooli staatuse, mis annab nooremohvitseridele hariduse ja väljaõppe kõigis kolmes väeliigis.

Ent mereväe õppekava koostamisega ei lõpe veel õppekavade koostamise ja arendamise peatükk KVÜÕA kahekümneaastases ajaloos. 2013. aastal koostati õhuväe rakenduskõrgharidusõppekava uus versioon, mille järgi muudeti õppe nominaalkestus mh kolmeaastaseks ning spetsialiseerumisvõimalusi laiendati õhuoperatsioonide, lennuvälja ja õhuseire erialale. Oluline nimetatud õppekava puhul oli see, et esimesed õhuväekursused andsid õpingute kohta pidevat tagasisidet, mis uutmisele oluliselt kaasa aitas. 2014. aastal koostati väljundipõhine õppekava ka Lahingukoolis korraldatava kutseõppe tarbeks[11].

Kehtivaid õppekavasid on aastate vältel rohkem või vähem täiendatud. 2007. aastal löödi Kaitseväest lahku piirivalve, mis tähendas lõppu piirivalveohvitseride koolitamisele KVÜÕA-s. Viimane erialakursus lõpetas 2006. aastal. 2015. aastal kinnitati maaväe rakenduskõrgharidusõppe-kavasse uue spetsialiseerumisvõimalusena mehhaniseeritud jalaväe eriala[12], mille vajadus oli seotud soomustransportööride CV90 jõudmisega Kaitseväe käsutusse. Magistriõppekavasse kinnitati 2016. aastal logistika eriala[13], mida relvaliik väljundipõhistele õppekavadele üleminekul ette ei näinud. Lisaks on aastate vältel välja töötatud arvukalt täiendusõppekavasid, mille järgi toimus erineval tasemel sõjaväeline väljaõpe ja keeleõpe, samuti pedagoogika, sõja- ja katastroofimeditsiiniga seotud õpe. 2010. aastal töötati välja ka aastane täienduskursus[14] isikutele, kes olid varem juba kõrghariduse omandanud, kuid vajasid tegevteenistuses ohvitserina alustamiseks ennekõike sõjaväelisi teadmisi ja oskusi. Maaväe nooremohvitseride kursuse eesmärgiks seati maaväe rakenduskõrgharidusõppekava õppuritega võrreldaval tasemel rühma- ja kompaniiülema pädevuste omandamine, kuigi teati, et taolisse ambitsiooni tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kuna õppe aeg enne teenistusse asumist oli piiratud, nähti nooremohvitseride kursuse läbinutele ette relvaliigialane spetsialiseerumine hilisema kolmeaastase teenistuse käigus. Maaväe nooremohvitseride kursused toimusid KVÜÕA-s aastatel 2010–2014, lõpetas neli kursust. Sarnane õppekava töötati kahel korral välja ka mereväe tarbeks, ent õpet nende alusel ei avatud.

Vaatamata pidevale muutmis- ja arendamisprotsessile on KVÜÕA tasemeõppekavad jäänud väljundi mõttes ajas suhteliselt püsivaks. Seda nii erineva kõrghariduse kui ka sõjaväelise väljaõppe taseme poolest. Muudatusi on ennekõike toetavates teemades ja õppeainetes, kuid suures pildis on jäänud muutumatuks see, et sõjaväeliste juhtide koolitamine ei piirdu pelgalt taktikaga, vaid selleks on vajalikud mitmed humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud, loodus-täppisteaduslikud jm distsipliinid. Selleks, et täita juhi, pedagoogi, halduri, tehniku, diplomaadi ja uurija funktsioone, on vaja teadmisi ja oskusi alates ajaloost ja poliitikast ning lõpetades sõjatehnoloogia ja didaktikaga. KVÜÕA õppekavade valdkondlik ampluaa ühtib sõjateaduse haardega. 2016. aastal lisati sõjateadus ja -tehnoloogia iseseisva teadusvaldkonnana ka Eesti teadus-arendustegevuse valdkondade hulka. 2017. aastal asendati[15] magistriõppe õppekava lõpetanutele antav sotsiaalteaduste magistrikraad magistrikraadiga sõjateaduses ja -tehnoloogias.

KVÜÕA õppekavade koostamisse on oma panuse andnud enamik erinevatel aegadel KVÜÕA-s töötanud akadeemilisest personalist. Nii juhtija, kirjutaja kui vastutaja rollis on nn suurte õppekavade koostamise juures olnud erinevatel perioodidel KVÜÕA õppeosakonnast taktika õppetooli ülemad Martin Herem ja Enno Mõts, strateegia- ja sõjaajaloo õppetooli juhataja Erik Männik, loodus- ja täppisteaduste õppetooli juhataja Peep Uba, humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetooli juhataja Andres Saumets, keelekeskuse juhatajad Siret Rutiku ja Epp Leete, planeerimisjaoskonna ülemad Toomas Möls, Kalle Köhler ja Antek Kasemaa ning planeerimisjaoskonna planeerimise vanemspetsialist, hilisem KVÜÕA õppekavade arendamise nõunik Nele Rand. Õhuväe õppekava uue versiooni väljatöötamisel oli 2013. aastal oluline roll Kristo Lipasaarel. Magistriõppest rääkides tuleb eraldi ära märkida KVÜÕA pikaaegne külalisprofessor, Bundeswehri Führungsakademie õppejõud doktor Claus Freiherr von Rosen, kelle panust KVÜÕA magistriõppe õppekava käivitamisse, sõjaväepedagoogika ja juhtimisõppe arendamisse on raske üle hinnata.

Õppeosakonna väljasõiduseminar 2012. aastal.

Õppetegevuse ja selle korraldamise arendamine

Õppekavad on ühe kõrgkooli õppetegevuse aluseks, kuid need on siiski vaid paberil olevad alusdokumendid. Palju olulisem on see, kuidas paberile pandu ellu rakendub, et lõpetajad saaksid väeüksustes hästi hakkama ja nende tase täidaks Kaitseväe vajadusi ja eesmärke. Kõrgkoolil on tähtis tegeleda ühtlasi õpetava koosseisu professionaalse arendamisega ja panustamisega selle kvaliteeti, mis avaldub omakorda õppurite hilisemas asjatundlikkuses ja hakkamasaamises teenistuses.

Ei saa salata, et KVÜÕA esimestel tegutsemisaastatel oli palju segadust. Ilmestagu seda või tõsiasi, et diplomiõppe õppekava sai ametlikult kinnitatud alles 2001. aastal, kuigi õppetöö juba käis. Samuti oli aastatel 2003–2004 tükk tööd, et KVÜÕA nõukokku saaks edastatud hulgaliselt materjale, mille abil sai hinnata ja kinnitada õppeainete vastavust õppekavadele. Hoolimata sellest, et viimasel juhul oli paljuski tegemist ennekõike vormilise ebakorrektsusega (nt õppekava ja õppeainete ainekoodid ja nimetused erinesid), näitas see seda, et kõrgkoolina tegutsemise kohta oli KVÜÕA-l veel üpris palju õppida. Arenema sundis kõrgkooli staatus, mis kohustas KVÜÕA-d tagama õppetegevust ja koolielu korraldamist reguleerivate kõrgharidusdokumentide olemasolu. Arvukalt originaaldokumente koostati aastatel 2009–2014. Õppekorralduseeskirja kõrval võib olulisematena nimetada veel KVÜÕA-sse vastuvõtmise ja väljaarvamise korda, lõpu- ja magistritööde kirjutamist, õppekavajärgset praktikat, varasemate õpingute ja töökogemuse ülekandmist, vaidekomisjoni tööd, täiendusõppe korraldust reguleerivaid dokumente ning õppekava statuuti. Samuti töötati välja akadeemilise personali kvalifikatsiooninõudeid, ametiülesandeid, atesteerimist, vaba semestri andmist jms sätestavad eeskirjad.

Väljundipõhine õpe tõi Eesti kõrgharidusmaastikul kaasa paradigmaatilise nihke, mis ei jätnud puutumata ka KVÜÕA-d. Üha enam hakati rääkima õppe kvaliteedist, aktiivõppemeetoditest, õppejõudude didaktilisest pädevusest, lõimitud õppetööst jms. KVÜÕA jaoks andis nimetatud valdkondade arendamiseks olulise tõuke Euroopa Liidu Sotsiaalfondi toel ellu viidud kõrghariduse arendamise programm Primus, mis vältas aastatel 2008–2014. Programmi raames said 2009. aastal alguse regulaarsed õppeosakonna väljasõiduseminarid, mis toimuvad praeguseni ning annavad võimaluse arutada KVÜÕA akadeemilise personaliga õppetööd ja KVÜÕA arengut puudutavaid teemasid. Primuse programmist on välja kasvanud mitmed õppurite ja õppejõudude toetamisega seotud tegevused. 2011. aastal sai KVÜÕA-s alguse tunnivaatlussüsteem, mille eesmärgiks on õppejõududevaheline õppetöö vaatlemine ning selle kohta tagasiside andmine. Tunnivaatlussüsteem aitab suurendada ka teadlikkust sellest, mida teistes õppeainetes õpetatakse. Samal aastal käivitus KVÜÕA mentorlussüsteem, mida katsetati juba alates 2009. aastast ning mis aitab uutel õppejõududel KVÜÕA töö- ja õpikeskkonnaga kohaneda. Alates 2011. aastast antakse ühtlasi välja n-ö kadetiaabitsat, mis tutvustab õppuritele esmast koolieluks vajalikku infot. Sellele lisaks korraldatakse esmakursuslastele alates 2012. aastast õpioskuste seminari, et häälestada nad õpinguteks kõrgkoolis. Õppejõudude sisseelamist KVÜÕA tegevustesse toetab ühtlasi 2013. aastast korraldatav suveakadeemia, mis oli algselt mõeldud vaid õppejõududele. Nii mentorlussüsteemis kui suveakadeemias saavad praegu osaleda kõik KVÜÕA töötajad. Õppejõudude didaktiliste pädevuste arendamiseks korraldatakse 2010. aastast seminare „Õppejõult õppejõule“, mis alates käesolevast aastast kannab nimetust H. U. V. I (Huvitav. Uus. Vajalik. Innustav) ning kuhu on ühtlasi oodatud ka kõikide teiste KVÜÕA allstruktuuriüksuste esindajad. Alates 2015. aastast toimuvad igal nädalal nn õppejõudude kohvipausid, kus arutatakse lisaks õppetöös esile kerkinud küsimustele ka laiemalt töökorraldusega seotud probleemkohti ning jagatakse kolleegidega teadmisi läbitud koolituste, konverentside, õppuste jms kohta. Õppejõududele pakutakse õpetamispädevuste arendamiseks võimalust osaleda erinevatel sise- ja väliskoolitustel. Õppetöö ja akadeemilise koosseisu didaktilise pädevuse arendamisega tegelesid algselt Enno Mõts, Nele Rand ja Svetlana Ganina. Seda tööd on väsimatult ja pühendunult jätkanud Svetlana Ganina, kes vahetas 2016. aastal füüsika dotsendi ametikoha KVÜÕA didaktika arendusjuhi ametikoha vastu.

On põnev tõdeda, et (kõrg)haridussüsteemis toimuvate muudatuste ja KVÜÕA loomuliku arengu taustal on KVÜÕA paljuski ajalugu teadvustamata jätkamas tööd, mis sada aastat tagasi vägivaldselt katkestati. 1921.–1923. aastal Kindralstaabi kursuste ülema ja Sõjaväe Õppeasutuste inspektorina tegutsenud kolonel Nikolai Reek, kes õppis Eesti vabariigi esimese ohvitserina aastatel 1923–1925 Prantsusmaa Kõrgemas Sõjakoolis ning täitis hiljem Kindralstaabi ülema ja sõjaministri ametikohta, avaldas 1926. aastal ajakirjas Sõdur artikliseeria teemal „Meie Kaitseväe juhtide koosseisu – ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt“[16], milles kajastatud lähtekohad said aluseks 1920. aastate Sõjakooli ja Kõrgema Sõjakooli õppetöö fookuse, sisu ja õppemetoodilise suuna seadmisel. Sõjakooli ja Kõrgema Sõjakooli õppe keskmes oli taktika, juhtimine ja pedagoogika/kasvatustöö. Seejuures oli juba siis aktuaalne praegugi kõneks olev lõimimisteema, mis on kokku võetud järgmises tsitaadis: „Üksikute ainete ja alade läbitöötamisel tuleb saavutada sisemine ühtlus töös, kus iga ala sisuliselt oleks õpetatud nõnda, et ta tõesti aitaks kaasa üldisele eesmärgile – kindralstaabi ohvitseri ja juhi ettevalmistamisele“.[17] Tarvilik oli välja töötada õppematerjale ning tegeleda sõjateadusliku uurimistööga. Oluline oli arendada tulevaste juhtide iseseisvat allikakriitilist mõtlemist, milles kandev roll pidi olema õppejõul (k.a õppemeetodite asjakohasel ja õppimist toetaval valimisel) ennekõike suunajana oma isikliku kogemuse, asjatundlikkuse ja eeskujuga. Tähtis oli süstida õppijatesse tahet end erialaselt täiendada ning omandada vajalikud töömeetodid. Mitte ainult kõneleda, vaid ka järjepidevalt õppetöös arendada initsiatiivi. Kasvatada võimekaid juhte, kes oleksid ühtlasi tugevad praktikud „ … kõigil neil aladel, mida nõuab koolilt elu – meie riviväeosa ja staap“[18]. Sest „Meie kaitseväele kõige kahjulikum on pealiskaudse töömehe tüüp, kes ei võta vaevakski tungida asja sisusse. Kuid süvenemis- ja uurimisprotsess annab viljakaid tagajärgi, kui seda osatakse teha teatud kindlate meetodite järgi. Need just peabki andma kool.“[19]

Toonased kandvad ideed on saanud 21. sajandi KVÜÕA-s taas aktuaalseks just viimastel aastatel, mil KVÜÕA on omandanud asutamisjärgse stabiilsuse ja väljakujunenud töörütmi. Panustatud on põhiõpet toetava õppevara koostamisse. Alates 2008. aastast on KVÜÕA tegevväelastest õpetava koosseisu sulest ilmunud näiteks jao-, rühma- ja kompaniitaseme õpikud, maaväe lahingutegevuse alused, taktikaõppuste korraldamise juhend, instruktori ja taktikaliste tingmärkide käsiraamat. Õppe keskmesse seatud taktikat, juhtimist ja pedagoogikat toetavad teiste valdkondade õppeained. Õppetöö mitmekesistamiseks kasutavad õppejõud järjest enam õppijakeskseid ja aktiivõppemeetodeid (probleemipõhine õpe, debatt, arutluskaart, taktikalised otsustusmängud), rõhutatakse seoste loomist teiste õppeainetega. Alates 2015. aastast rakendatakse põhimõtet, et juhtimise, sõjatehnoloogia, sõjaajaloo ning taktika valdkonna teaduskonverentsid/-üritused on seotud õppekavajärgse õppetööga ning toetavad õppurite silmaringi avardamist ja õppetöö akadeemilist mõõdet. Õppurite uurimistööd seostuvad õppetoolide õppe ja/või teadus-arendustegevusega või toetavad Kaitseväe väevõimete arendamist laiemalt. 2016. aastast on ümber korraldatud füüsika-matemaatika õpetamine, mis on oma uue vormi leidnud sõjatehnoloogia ainetena, andes loodus-täppisteaduslikele teemadele praktilisema väljundi. Erinevate ainete õppejõud on algatanud lõimimisprojekte, mis toovad ühise eesmärgi nimel kokku näiteks sõjaajaloo ja inglise keele ning taktika või kirjaliku eneseväljenduse, instruktoriõppe ja teadustöö alused.

Olulise lõimimist toetava tegevusena rakendati 2016/17. õppeaastal nn uut väljaõppeplaani, kus mh õppurite tagasisidele tuginedes korraldati ümber õppeainete paigutus nii, et õppesemestrid ei jagunenud enam selgelt n-ö akadeemilisteks ja sõjalisteks. Sõjaliste ainete hajutamisega loodi õppuritele enam võimalusi arendada otsustusvõimet, -kiirust ja -julgust. Ühtlasi oli eesmärgiks, et esimese õppeaasta lõpuks omandaksid õppurid instruktorile ja rühmaülemale vajalikud teadmised ja oskused, mis avardaksid nende võimalusi toetada nt Kaitseliidu õppuseid-harjutusi ja õpet. Alates 2016. aastast toimuvad õppeaasta jooksul kaks KVÜÕA-ülest õppust: „Emajõe kilp“ ja „Kõue turm“, mille teevad eriliseks mitu tegurit. Esiteks on õppused senisest paremini esile toonud KVÜÕA õppe fookuse (taktika ja pedagoogika). Teiseks on ühisõppuste kaudu lõimitud erinevate taktikaliste üksuste ja õppetasemete õppetöö, kus õppurid ise planeerivad ja viivad ellu ning tegutsevad vastavalt üksuse tasemele ülemate ja alluvatena erinevates taktikalistes õppesituatsioonides. Kolmandaks tulevad sellised õppused kasuks nii õpetavale kui ka õppivale koosseisule: need ühtlustavad arusaamu, protseduure, terminikasutust, suurendavad õpingute kestel vastu võetavate sõjaliste otsuste hulka. Neljandaks toetavad nimetatud õppused õppurite üldpädevuste (meeskonnatöö-, suhtlemis- ja kohanemisoskus, ajaplaneerimine) arendamist ning võimaldavad rakendada teooriat praktikas. Võib kindlalt väita, et tegemist on ühe suurema lõimimistegevusega kõrgkoolides tervikuna. Olenevalt õppusest on sellesse korraga kaasatud kuni kuue erineva taseme- ja täiendusõppekursuse õppurid ning suurem osa KVÜÕA tegevväelastest õppuse korraldajatena ja õppuritele tagasiside andjatena.

KVÜÕA taktikaõppe, KVÜÕA-üleste õppuste, taktikaseminaride käivitamise, aga ka ühtse sõjanduskultuuri arendamise eest on 2014. aastast jõuliselt ja parimal võimalikul moel hea seisnud taktika õppetooli ülem Tarmo Metsa ning 2016. aastast pataljoni- ja brigaadigrupi lektor Argo Sibul. Juhtimise ja inimressursi teema arendamist veavad sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetooli ülem Antek Kasemaa ning õppejõud Aarne Ermus ja Inga Karton. Matemaatika ja füüsika valdkonna sõjatehnoloogiaga lõimimist on korraldanud Veljo Raide.

Akrediteeritud kõrgkool

Kahekümne tegevusaasta jooksul on KVÜÕA läbinud kokku kuus välishindamist või akrediteerimist, mis on erinenud küll rõhuasetuselt, ent kandnud ühte eesmärki: veenduda rahvusvaheliste ekspertide kaasabil riiklikul tasemel KVÜÕA õppe kvaliteedis, õppe- ja teadus-arendustegevuseks vajalike ressursside olemasolus ning KVÜÕA kestlikkuses. 2006. aastal toimus maaväe rakenduskõrgharidusõppekavade akrediteerimine, kus KVÜÕA esitas hindamiseks ka magistriõppekava. Kuna selle õppekava järgi lõpetajaid veel ei olnud, siis ametlikku akrediteerimisotsust ei saadud. Seevastu 2009. aastal olid akrediteerimisprotsessis juba kolm tasemeõppe õppekava: maa- ja õhuväe rakenduskõrgharidusõppe- ning magistriõppekavad. 2010. aastal järgnes KVÜÕA üleminekuhindamine, mis oli tingitud 2009. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud kõrgkoolide välishindamissüsteemi reorganiseerimisest ja kavatsusest asendada õppekavade akrediteerimine tulevikus institutsionaalse akrediteerimise ning õppekavagruppide kvaliteedi hindamisega. Üleminekuhindamise tulemusel langetati otsus anda KVÜÕA-le õigus korraldada kõrgharidustasemel õpet ning väljastada riiklikke kõrgharidust tõendavaid dokumente. 2013. aastal toimus Lahingukooli kutseõppe välishindamine, millele järgnesid uue korra alusel 2014. aastal KVÜÕA institutsionaalne akrediteerimine ning 2017. aastal õppekavagruppide kvaliteedihindamine. Uhkust võib tunda kõikide välishindamiste üle. Mitte ainult tulemuse tõttu, vaid ennekõike seepärast, et need on sundinud KVÜÕA-d oma tegevusi järjepidevalt läbi mõtlema, korrastama ja arengusuunda seadma. Kõige selle juures tuleb tunnustada meie koostööpartnereid: Kaitseväe erialakoole, Eesti Lennuakadeemiat, TTÜ Eesti Mereakadeemiat ning mitmeid teisigi kõrgkoole ja asutusi, kes on KVÜÕA-d oluliselt abistanud.

KVÜÕA juhtkonna väljasõiduseminar 2012. aastal.

KVÜÕA on tegevusaastatega jõudsalt arenenud, ent arendustegevus peab jätkuma. Õppe- ja teadustegevuse kvaliteedi parandamise kõrval toob töölauale üha uusi teemasid julgeolekupoliitiline olukord, Kaitseväe, haridusvaldkonna ja ühiskonna areng. Nii ootavad näiteks KVÜÕA panust laiapindne riigikaitse ja koostöö teiste jõustruktuuridega. Hoogu vajab juurde rahvusvahelistumine, mille suunas on 2008. aastal astutud esimesed sammud Euroopa Liidu sõjaväeakadeemiate õpirände initsiatiivi näol. Õppurite õpirände toetamiseks on sõlmitud koostöökokkulepped Austria Theresiani Sõjaväeakadeemia, Poola Sõjateaduste Ülikooli ning Poola Õhuväe Akadeemiaga. KVÜÕA õppetöös vajab senisest enam tähelepanu väeliikidevaheline koostöö. Rohkelt künnivagusid ootab sõjateaduspõld.

2018 . aasta lubab siiski nentida, et iseseisva KVÜÕA kasuks kas teadlikult või teadmata langetatud otsused on osutunud ainuõigeks. Toetav on olnud KVÜÕA privileeg kuuluda riigi kõrgkoolide hulka, mille tegevust regulaarselt hinnatakse ning mis sunnib järjepidevalt ja sihikindlalt tegelema taseme hoidmise ja parandamisega. See, et sõjaväeline praktiline väljaõpe kvalifitseerub kõrghariduseks, et sõjaväelisi kõrgharitud juhte õpetatakse välja väljundipõhises 3 + 2-kõrgharidussüsteemis, on luksus, mille poole enamik Euroopa Liidu sõjaväeakadeemiatest alles püüdleb. Üks on aga kindel – tuleviku Kaitseväe juhtide palgeil peegeldub eilse, tänase ja homse KVÜÕA pale. Vivat alma mater! Vivat academia!

Nele Rand

KVÜÕA õppeosakonna juhataja

Kirjandus

Kaitseministri 10.06.1998 käskkiri nr 67 „Õppekava kinnitamine“.

Kaitseministri 07.12.2001 käskkiri nr 470 „Õppekava kinnitamine“.

Kaitseministri 22.10.2002 käskkiri nr 579 „Õppekava „Sõjaväeline juhtimine“ kinnitamine“.

Kaitseministri 24.09.2004 käskkiri nr 237 „Õppekava kinnitamine“.

Kaitseministri 28.03.2005 käskkiri nr 84 „Õppekava kinnitamine“.

Kaitseministri 15.01.2008 käskkiri nr 14 „Õppekava kinnitamine“.

KVÜÕA nõukogu 15.06.2004 otsus.

KVÜÕA nõukogu 28.11.2007 otsus.

KVÜÕA nõukogu 18.06.2009 otsus.

KVÜÕA nõukogu 24.11.2010 otsus.

KVÜÕA nõukogu 28.03.2011 otsus.

KVÜÕA nõukogu 16.06.2015 otsus.

KVÜÕA nõukogu 14.06.2016 otsus.

KVÜÕA nõukogu 18.04.2018 otsus.

KVÜÕA ülema 07.04.2010 käskkiri nr 54 „Maaväe nooremohvitseride kursuse täiendusõppe õppekava kinnitamine“.

KVÜÕA ülema 20.05.2015 käskkiri nr 30.

Reek, Nikolai 2015. Sõjateaduslik testament. Koostaja A. Seene, Tartu: Ilmamaa.

[1] Kaitseministri 10.06.1998 käskkiri nr 67 „Õppekava kinnitamine“.

[2] Kaitseministri 07.12.2001 käskkiri nr 470 „Õppekava kinnitamine“.

[3] Kaitseministri 22.10.2002 käskkiri nr 579 „Õppekava „Sõjaväeline juhtimine“ kinnitamine“.

[4] Kaitseministri 24.09.2004 käskkiri nr 237 „Õppekava kinnitamine“.

[5] KVÜÕA nõukogu 15.06.2004 otsus.

[6] KVÜÕA nõukogu 28.11.2007 otsus.

[7] Kaitseministri 28.03.2005 käskkiri nr 84 „Õppekava kinnitamine“.

[8] Kaitseministri 15.01.2008 käskkiri nr 14 „Õppekava kinnitamine“.

[9] KVÜÕA nõukogu 18.06.2009 otsus.

[10] KVÜÕA nõukogu 28.03.2011 otsus.

[11] Kinnitatud KVÜÕA ülema 20.05.2015 käskkirjaga nr 30.

[12] KVÜÕA nõukogu 16.06.2015 otsus.

[13] KVÜÕA nõukogu 14.06.2016 otsus.

[14] Kinnitatud KVÜÕA ülema 07.04.2010 käskkirjaga nr 54 „Maaväe nooremohvitseride kursuse täiendusõppe õppekava kinnitamine“.

[15] Kinnitatud KVÜÕA nõukogu 18.04.2018 otsusega vastavalt kõrgharidusstandardi lisale 3 (Vabariigi Valitsuse 21.09.2017 määrus nr 143, jõustunud 21.07.2017, Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2008. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard“ muutmine, §1 ja §2 lg 1).

[16] Reek, Nikolai 2015. Sõjateaduslik testament. Koostaja A. Seene, Tartu: Ilmamaa, lk 359–418.

[17] Ibid., lk 370.

[18] Ibid., lk 402.

[19] Ibid., lk 363.