Algustäht ja jutumärgid: teosed, dokumendid ja perioodikaväljaanded

Algustähe õigekirjaga on eesti keeles tihedalt seotud jutumärkide tarvitamine, mistõttu käsitlen neid järgnevas koos. Kirjakeelenormi üldsuund on, et jutumärkide kasutusala kitseneb. Ometi on valdkondi, kus need on vältimatud ja nende puudumist ametlikus või teadustekstis vm kirjakeelesituatsioonis peetakse õigekirjaveaks. Üldistades võib öelda, et Kaitseväe tekstides eristub kolm suuremat eksimusi põhjustavat valdkonda. Nendeks on (1) teoste, dokumentide jt pealkirjade (2) perioodikaväljaannete ning (3) õppuste,  konverentside, seminari(sarja)de jt ürituste õigekiri. Siinses nupus tulevad vaatluse alla kaks esimest. Viimasena peatun võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekirjal.

Kõige üldisem jutumärkide tarvitamise reegel on eesti kirjakeeles järgmine: jutumärkides kirjutatakse pealkirjad. Nagu suure väikse algustähegi puhul, johtub keerukus taas sellest, mida pidada peakirjaks ja mida mitte. On kohti, kus see on selge ja ühene, ent mitte alati.

Nimetatud teemadest on ehk vähim probleemne teoste ja dokumentide nimetamine. Need kirjutatakse üldjuhul esisuurtähe ja jutumärkidega (pealkirjamall). Juhul, kui pealkirja täiskuju pole tarvidust esile tuua, on võimalik nimetada neid ka üldnimeliselt (väiketähega). Võrdleva ülevaate pealkirjamalli ja üldnimelise kasutusala kohta annab tabel 1.

Tabel 1. Teosed ja dokumendid

Ametlikus tekstis on üldnimeline kasutus õigustatud eeskätt siis, kui üht pealkirja nimetatakse mitu korda. Eriti on see otstarbekas pikemate pealkirjade puhul. Pealkiri tuleb kirjutada esimesel mainimisel (sulgudes või joone all) välja ja edaspidi kasutada vaid lühikuju. Pikad pealkirjad hakivad teksti ja teevad seda raskepärasemaks. Kui tekstis esineb mitu samaliigilist pealkirja, tuleb jälgida, et pealkirjade lühikujust tuleks selgelt välja, millisest neist on jutt. Nii näiteks ei sobi pealkirja lühikujuna põhimäärus teksti, kus see osutab nii Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) kui ka jalaväebrigaadi põhimäärusele (vt tabel 1).

Ametitekstides, õppurite töödes ja teadustekstideski on üks sagedasi eksimiskohti jutumärkide ja pealkirja lühikuju segakasutus. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et jäetakse ära mingi osa pealkirjast või lühendatakse seda, ent pannakse pealkiri siiski jutumärkidesse. Taolisest segakasutusest tuleb kirjakeelses tekstis hoiduda.

Näide

Kursus põhineb õppematerjalil „JVR-i lahingutegevuse alused“.

→ Kursus põhineb õppematerjalil „Jalaväerühma lahingutegevuse alused“.

     Kursus põhineb jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppematerjalil.

Tuleb meeles hoida jutumärkide peamist funktsiooni: tuua esile vastavust originaalile. Sama ülesannet täidavad jutumärgid ka otsekõne ja tsitaadi puhul. Kui pealkiri ei vasta originaalile, on alati tegu üldnimelise kasutusega, mistõttu on jutumärkide tarvitamine siis viga. Eeltoodud näites oleks võimalikud normijärgsed keelekujud nt JVR-i lahingutegevuse alused või jalaväerühma lahingutegevuse õppematerjal (vt tabel 1). Hulk eksimusi tuleneb ilmselt sellest, et ei kontrollita pealkirja originaalkuju. Näiteks on vaja kontrollida sedagi, kas originaalpealkirjas esineb väljakirjutus (esimene jalaväebrigaad) või kasutatakse järgarvu (1. jalaväebrigaad). Täpselt samad põhimõtted kehtivad ka õppeainete nimetamisel (vrd õppeaine „Jalaväerühma lahingutegevuse alused“, üldnimeliselt jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppeaine ~ JVR-i lahingutegevus).

Teine sage veakoht on jutumärkide ärajätmine juhul, kui kasutatakse esisuurtähte.

Näide

Õppeaine pealkiri on Relvakonflikti õigus.

→ Õppeaine pealkiri on Relvakonflikti õigus.

Jutumärkide taandumine saab hästi ilmsiks perioodikaväljaannete (ajalehtede-ajakirjade) nimetamisel. Ehk mäletab vanem lugejaskond aega, mil nende kirjutamisel kasutati läbivat suurtähte ja jutumärke. Jutumärgid viitavad sellele, et neid mõtestati pealkirjadena. Alates 1990. aastate algupoolest on normijärgne kirjutusviis jutumärkideta ja läbiva suurtähega. Seega mõistetakse neid nüüd nimedena. Nii on normijärgsed keelekujud praegu teadusajakiri Sõjateadlane ning ajakirjad Sõdur ja Kaitse Kodu! (vt tabel 2). Eraldi tuleb tähele panna, et neist viimane lõpeb originaalis hüüumärgiga, mistõttu ei saa seda ära jätta, sest hüüumärk on pealkirja osa.

Tabel 2. Perioodikaväljaanded

Perioodikaväljaannete õigekirja teeb keerukaks seik, et on väljaandeid, mille puhul eelistab kirjakeelenorm üldnimelist kirjutustava (väiketäht) või mõtestamist sarjana (eeldab pealkirjamalli, st esisuurtähte ja  jutumärke). Kaitseväe ja laiemalt sõjandusega seotud trükiste puhul on lihtsaim meelde jätta, et siia kuuluvad sellised väljaanded, mille põhisõna on aastaraamat või toimetised. Neid on võimalik käsitada kas (1) nimetustena ja kirjutada nagu tavasõnu (KVÜÕA toimetised, Kaitseväe aastaraamat) või (2) sarjadena ja kirjutada pealkirjana („KVÜÕA toimetised“, “Kaitseväe aastaraamat“; vt  tabel 2). Läbivat suurtähte peetakse siin veaks (KVÜÕA Toimetised, „KVÜÕA Toimetised“, Kaitseväe Aastaraamat).

Võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekiri allub üldjoontes samadele reeglitele mis eestikeelsetel (vrd tabelid 1 ja 2). Võõrkeelsete teoste, dokumentide, artiklite pealkirjad pannakse jutumärkidesse, suure ja väikse algustähe kasutus sõltub teosest ja konkreetse keele õigekirjapõhimõttest. Ajakirjad-ajalehed kirjutatakse nagu eestikeelsedki jutumärkideta ja läbiva suurtähega (vt tabel 3). Suurim eksimiskoht on mõlemal juhul tarbetu kursiivkiri. Tuleb meelde jätta, et nii võõrkeelsed pealkirjad kui ka perioodikaväljaannete nimed ei ole tavalised võõrkeelsed sõnad (viimased nõuavad eestikeelses tekstis tõepoolest kursiivi, vt tabeli 3 viimast  lahtrit). Seetõttu allub võõrkeelsete väljaannete õigekiri teistele reeglitele ja need kirjutatakse püstkirjas.

Tabel 3. Võõrkeelsed teosed, artiklid ja dokumendid ning perioodikaväljaanded

 

Head kirjutamist ja pealkirjastamist!

Reet Hendrikson, KVÜÕA rakendusuuringute keskus

2. juuli 2018, Tartu