Rakendusuuringute Keskus
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskus osaleb juba üle kümne aasta rahvusvahelises riigikaitsesüsteemide planeerimise ja rakendamise ekspertgrupis, mis kujundab kaitsepoliitikat, tegeleb kaitseplaneerimismeetodite ja operatsioonide kavandamisega ning töötab välja juhtimisstruktuuri ja -funktsioone.
Alljärgnev artikkel ilmus sõjandusajakirjas Sõdur 2010 oktoobris
Koostöö algus
Rahvusvaheline koostöö sai alguse juba enne, kui rakendusuuringute keskus (RUK) formaalselt loodi. Alguseks võiks lugeda aastat 2000, kui tolleaegne kaitseminister Jüri Luik käivitas suurema kaitsereformide pakme. Välisnõustajaks nende reformide juures oli Ameerika Ühendriikide mereväe kraadiõppekooli tsiviil-militaarsuhete keskus (Center for Civil-Military Relations; CCMR). Eestis kaks aastat kestnud tööperioodi siinne projektijuht oli praegune RUKi juhataja Jaan Murumets. See koostööprojekt lõppes 2002. aasta detsembris enam kui 300-leheküljelise kaitseplaneerimise käsiraamatu üleandmisega kaitseminister Sven Mikserile.
Esimene koostööprojekt, mille juures Eesti riigikaitseline oskusteave kaasati CCMRi rahvusvahelises ekspertgrupis, toimus 2003. aasta mais Bulgaarias. Teine välisprojekt oli 2003. aasta septembri lõpus Gruusias.
Ukraina edulugu
Esimene mahukas KVÜÕA osalusel toimunud projekt käivitati Ukraina kaitsereformide nõustamiseks 2004. jaanuaris, toona küll veel koostööna KVÜÕA strateegia õppetooli ja CCMRi vahel. Projekt kestab senini, kuna Ukraina on väga suur ja probleemiderohke maa.
Esimesed neli tööaastat (2004−2007) keskendus intensiivsem töö kaitsepoliitika kujundamise, kaitseplaneerimise meetodite ja operatsioonide planeerimise teemaderingile. Praeguseks on töö Ukrainaga läinud aga rohkem tehnilisele-taktikalisele tasandile, millega tegelevad peamiselt eksperdid teistest NATO riikidest.
“Märtsikuu keskel oli küll kaitseplaneerimise ekspertmeeskond Ukraina mereväe juures Sevastoopolis, kuna Ukraina kaitseväe reformid on jõudnud faasi, kus hakatakse praktiliselt rakendama nüüdisaegseid ja NATOga ühilduvaid riigikaitse ja operatsioonide planeerimise meetodeid. Kiievi poliitilis-strateegiliselt kaitseministeeriumi tasandilt on jõutud nüüd ka väeliikide praktilisele tasandile,” sõnab Murumets.
Õppeasutused praegu selles projektis enam pidevalt ei osale, sest teemad on läinud väljapoole seda oskusteavet, mida õppeasutustel oleks pakkuda.
Ukraina projekti on küll tabanud teatud poliitilised tagasilöögid, aga võib öelda, et see on üks edulugudest, kus on selgelt näha nihet. Tegemist on väga suure riigiga, äärmiselt suure riigikaitsesüsteemiga, millel olid ka väga tõsised probleemid. Kõike seda arvestades on edasiminek olnud märkimisväärne. “Vaadates nüüdisaegsete meetodite rakendamist kõigi väeliikide tasandil, on põhjust mõõdukaks rahuloluks,” kinnitab Murumets.
Ukraina kontekstis vääriks märkimist ka üks väga oluline projekt, milles RUK samuti osales. 2006. aastal käivitas Ukraina oma juhtumisstruktuuri reformi, mille käigus aitas RUK kaasa operatiivväejuhatuse loomisele. Ukraina läks Varssavi pakti aegadest pärandiks saadud juhtimisstruktuurilt ja juhtimisfunktsioonide jaotuselt üle moodsale läänelikule struktuurile, mille põhikomponendiks on operatiivstaap kui eraldiseisev juhtimislüli. RUK osales projekti planeerimisfaasis, kus tuli läbi töötada ja ette valmistada juhtimislahendid uue peakorteri sobitamiseks üldisesse käsuliini, tema täpsemate funktsioonide selgitamiseks, samuti lahendused selle kohta, kuidas otsustusprotsessid peaksid kulgema, milline informatsioon kellelt kellele ja kuidas liigub.
2007. aastal mindi kontseptuaalselt tasandilt juba üle tehnilistele lahendustele, mille järel hakkasid näiteks side- ja andmetöötluse spetsialistid võtma teemasid üle, et tehniliste lahendustega välja tulla. “Ukraina operatiivstaap on praeguseks tegutsemisvõimeline,” lisab Murumets. “See on üks asi, milles me võiks öelda rahuloluga, et oleme selles osalenud ja oma panuse sinna andnud.”